Hommikul varasel tunnil töölt naasnud, kaifisin enne tuppa minekut koerte rõõmsat rõõmulaulu, mis väljendas ilm selgelt, kui rõõmsad nad mu koju saabumise üle on. Siis veel käisin Randat vaatamas ja küpsist andmas. Mul on hobuste maiusküpsis olemas ja hea kui mul kaasas ja taskus alati tagavaraks. Randa titabeebi piilus areldi kujul emme külje tagant mind, ohooo. Kes see veel on...? Randa võttis maiuse jne. Kui nendega suhelnud läksin teisi hobuseid vaatama. Hea meel, ning tänu valdas hinges, et hobused kõik alles. Tänasin siirast südamest jumalat, et kaitset on hoidnud loomade peal. 
Aia ääres seistes imetlesin vaatepilti puhakavatest hobustest . Seisin ja nautisin loodusest tulevat linnulaulu mis mu kõrvu kuuldus. Kõik oli kuidagi kaunis, sillerdav hommikune päike, koerad, kes mu kõrval jälgisid mind ainiti. Ühel hetkel astus aia äärde Testemona, kes on võtnud karjajuhi rolli. Kaitseb märasid väga huvitavalt. Ja meie kaks mära indlemas Kati ja Herta. Poiss on vist oma energia  kuidagi ära rahmeldanud, ei viitsi eriti kiimas hobuprouadega madistada, siis nakitses õrnalt korda mööda kumbagit hobust. Nii siis neid vaadates oma pool tundi, mõte  peatselt toa poole tagasi astuma sundis. Tahtsin näha, mida lapsed eilse päeva jooksul korda saatnud, mul olid mõningad palved, mida nad pidid siis kamba peale korda saatma. Rahulolu voolas sisse energiana, kuid eelmise päeva 24 tunnine valve on jätnud piisava väsimuse, siiski kobin voodisse, et natuke puhata, et saada päevaks uut energiat. 

Viimaste päevade sündmused on siis oodatavatest kiiremaks kulgenud. Lootsin, et Randa poegmiseni on ikka mõni nädal aega, tundub, et hobutita aga tahtis varem siia ilma sündida. Tegelikult, kui varssa ennast vaadata, siis kõik on normis ja õigeaegse varsa moodi. Varsal jalad ilusti all ja loodan, et õpib oma emmet ka kiirelt tundma. Eile proovisime korra teda isegi õue jalutama viia. Kuid varss otsustas teisiti, tundus., et hetkel emme ei huvitanud teda enam kuidagi moodi ja pani oma kappamisi tegema. Hobuemme aga endast nii välja läks, et ei arvestanud isegi minuga. Hoolimatta oma pingutustest suutsin hobust hoida sellel distantsil, et ei jookseks peale. Sellisest loomakäitumisest tegin järelduse, et oskab inimesel pähe istuda. Hobune kes ei hooli inimesest ka ärevuse seisundis olles näitab tema koolitustaset. 
Nüüd on teada, mis on vaja esmaseks võtteks selgeks hobusele teha. Eks varsti ka sadula alla panek. Kuna vanust nii palju, siis peaks ta juba nii mõndagi oskama. 
Ei tea ja ei tahagi teada, mida võis 30.aprillil murutari tädi mu naabrimehele öelda, aga midagi niisugust oli, et järgmine päev purjus olekus oma segase jutuga mu töid ja tegemisi segama tuli. Kolmapäeva õhtul tööl olles, aga kontrollimatult ja vahetpidamata ühe õhtu jooksul 12 korral helistada suutis. Juba teise helistamise ajal panin kõige lihtsama vahendi nimetuse alt nagu filtriloendisse mobiilinumbri. Juba eelmine aasta oli selline lugu (jälle pärast Murutari tädiga kokkupuutumist ta muutus selliseks). Ta arvas, et on kõva mees, kui ütleb oma seltskonna ees midagi tobedalt vaimukat naabrile, kuid seda ta ei osanud ette näha, et juba pikemaks ajaks ei suuda ta enam suhtlust enam taastada. Mul seisis ta number siis septembrist saadik kuni märtsikuuni filtriloendis, kus siis selle staatuse maha võtsin ja nüüd jälle hakkas jama pihta.
Eile sai siis lõplikult karikas täis. Helistasin politseisse, kuna teema puudutas hobuseid, kus siis viimaseks sõnaks kummitama jäi lubadus mu hobustest grillhobused teha. Selline sõnum pole mu meelis teema kõrvadele. Kahju on, et mu mees kardab teda. See on kõige halvem variant, et miks mina pean tegelema inimesega, kes põlgab naisi ja peab neid mingiks objektiks. Sellisele inimesele on vaja vahel meesterahavast paika panijat. Kuna olen naaber, siis ma ei tea kunagi, mida ta võib teha loomadega. Ta oskab ühel hetkel olla ka karm inimene, kes ei tunnista piire aru andmata enesele, mida ta teeb. 
Paneksin siia kirja psühholoogilise selgituse, olles kunagi koos naabriga käinud  toomas ühte ponitäkku, jõudis ta rääkida oma lapsepõlvest. Sellest sisust korjasin enesele info, et ema, kes oli tema kasvatajaks, ta üldse ei kuulanud. Oma noorpõlve oli ta üks ulakamaid ja sõnakuulmatuid lapsi oma peres. Kellele olevat meeldinud halba teha ja siit loo moraal... millised oleme olnud noorpõlves, selline elu kujuneb ka vanaduspõlves. Vähe on neid kes suudavad endas selgusele jõuda, mida nad elult tahavad ja kujundada vanaduspõlv.

Nii nüüd on maikuu alanud. Esmaspäeval toodud suksu sai täna vabadusse ja kadus nagu vits vette. Mis siis tegelikult juhtus. Mul oli üks kiirem tegemine töö juures vaja teha ja seetõttu kiirustasin kodunt töö juurde. Enne vaatasin hobuseid aias, kõik oli ok. Ainult Teeba vaatas Randat üle aia teisel pool teed. Ja ma ei osanud oodata, et asi võib hobuste vaheliseks sõjaks tõusta.
Koju tagasi naastes olid hobused suurest aiast teise kolinud ning Randa koppel tühi. Ja Randat ei kuskil. Enne mõtlesin, et teen hobustele nüüd siis uue karjaaia ja lasen neil mõned päevad olla seal ja siis saadan varsti Lepatriinu kinnistule. Aia tegemise ajal sõitis siis minu lähedusse naabrimees Raamat,Tõnu. Tunnistan ma ei kannata teda mitte üks põrm eriti veel purjus olekus. Hakkas jälle mõttetuid lolluseid rääkima. Seda enam muutub see inimene üha vastikumaks. 
Laste koolist saabudes rääkisin mis juhtus, kui olin kodust ära olnud ja miks hobused teises aias on. Uue aia tegemine oli lihtne, kuna pool aeda oli juba olemas. 
Õnneks lastega uurisime siis veel jälgesid, mis Randast tee peale jäänud olid. Ja ühel hetkel enam jälgi ei leidnud, kadusid Ranga ja Kalmu talude teeristis. Sai mitu ringi nii lähedalt ja kaugelt tehtud. Üks ring rattaga ja teine ring autoga juba kaugemalt, aga kuskil ei hobust, nagu heinakuhjast nõela otsimine. 
Hämmastavaks looks on asja juures see, et Isegi Laura omapead otsis Randat ja Joel vabatahtlikult käis jälge uurimas, nii hea tunne on lastega jagades oma muresid. Siis mainisin, et peaks Ranga talu lähedusse vaatama, et sinna on meil küll harva hobused eksinud.
Tunnistan nii see ka oli, Silla tammede lähedalt me ta ka leidsime. Kergendus meile, Randa on tiine ja eks väike mure ka selle tulevase emme puhul. Rääkisin Randale, et esialgu peab ta olema omaette, muidu mu kurjad mutid teevad talle liiga. Kui ta emmeks saab, siis võetakse teda nagu karjajuhti. Minu karjas saab alati juhirolli mära varsaga, talle suured privileegid siis karja ees.

Võtta sõit Raplamaalt kuhugi Kilingi - metskonna metsadesse ja seda teha veel Sigatsest sisse sõiduga, siis võib ikka metsa jõuda, nii juba oligi, et ekslesime ja õnneks sisemine intuitsioon ja Laura tähelepanelikkusele jõudsime siiski õigesse kohta. Kahju on kulutatud ajast. Kõigil meil oli teha midagi kodus. Autojuhiks oli siis seekord Kati Saara Vatman.
Igal juhul jõudis Randa uude koju. Kui ma teda vanas kodus karjamaal vaatasin. Oli ta kuidagi kurva ilmega, saime siis kamba peale ta treilerisse ja liikuma ka kohe, poste ei hakanud kohe võtma, kartsin, et miski võib ehmatada (veerev post kas siis kurvi peal ja plast postidel veel metall teravikud ja juhtub miskit võib see hobusele kuskile sisse tungida. Enne ma kardan, kui hakkan midagi liigset ette võtma, mul niikui nii vaja Torisse sõita, omaniku staatus vahetada. 
Koju jõudes viisin kohe Randa uute hobukaaslastega tutvuma, alul mõtles välja treilerist astudes, et näh kuhu ma nüüd olen sattunud. Ilme muutus kuidagi teiseks. Ja siis kui läksin teda teistele suksudele tutvustama oh saa, kus Randal läksid silmad rõõmsaks.

Võtsin siis ennast kokku ja helistasin ESHKS, et uurida asja, et mis toimub. Oma mõistus on see, mis tekitab sisemisi pingeid ja arusaamatusi. Lõpp tulemus selgus, et aasta alguses minu enda teadmise järgi makstud summad polegi arvele jõudnud. Ma ei saa aru, mis toimub, enda mäletamist  mööda käisin maksmas. Kuid nüüd selgus, et pole arvele jõudnud. Pean uurima, et miks mul juhtub, et minu makstud arved ei jõua kohale.
Lõikasin täna Testul kapju, imestan, et tema esimesed jalad on kummalised, mis vajavad tihedamat lõikust. Amanda patseeris niisama hoovis, et siis peeneid rohuliblesid enda kõhu täitmiseks napsata. Paar päeva pole aega saanud, et teha trenni mõne suksuga, aga nii palju üllatusi loodusest olen juba kogenud, et meie kandi konnadel on igal juhul kude vees ja peatselt pole see aeg, kus vesi kihab uutest konnaalgetest. See on nii lahe teadmine.

Panen siia ühe lingi.. konkurentsikeskkonna analüüsi...
http://www.lvrkk.ee/kristiina/eva/konkurentsikeskkonna_anals.html

Üritan teab mitmendat korda pilti laadida, siis täitsa jama. Uus kujundus ehk siis nagu öeldakse lavatagune elu või paremini ennast väljendades, et sisukirjelduste laadimine ikka algab köögipoolelt, muidugi alguses oli raske harjuda selle uuendusliku tagapõhjaga.
Nüüd siis sellise teema juurde nagu liikmestaatusest ja tasudest.
Olen selle üle viimasel ajal mõtisklenud palju. Et oma tegevust turismiettevõtjana teenusepakkujana  selles karmis reaalsus ellu jääda, pean hakkama astuma samme.
Ratsaliidu atesteeritu treenrikutse saama, siis seda sama teeb ka talliga. Atesteerimine toimub nii tallile, hobustele, varustusel jne. Iga liigutusega kaasneb rahaline kulutus, passid maksavad. Üks ebameeldiv intsident. Kuulun hetkel Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi, kuid seal tehakse ettenägematult enneolematuid arveid.
Minu teadmist mööda olin ma eelmine aasta eest viimati mainitud seltsile 10 eurot võlgu ja nüüd vahetult enne iga aastast koosolekut saadeti kutse koos 7kordse arve numbriga, pidin peaaegu pikali kukkuma. Mille eest...?
Tahe on välja astuda liikmestaatusest, see on minu jaoks ebaõiglane, tundub nöörimisena. Alles aasta alguses lahendasin ühe jama, kuid igaks juhuks hoian pabereid alles, koos kontaktidega, et kui peaks jälle kuskilt midagi lahvatama, siis saab kohe paberite peal näidata.
Praegune elu, kus euro meie majandust täiendama tuli ei ole sellest kasu kellegile olnud v.a. riigikogus.
Kurb, segatud pahameele ja muudest mõtetest ajendatud kirjutama sundis just see, et selline ebaõiglane süsteem tekkis just nüüd euroga. Üleöö tõstetakse teenuste hindasid konsulteerimata liikmetega. Kuidas hakkama saada? Mida teha?