Hommikul varasel tunnil töölt naasnud, kaifisin enne tuppa minekut koerte rõõmsat rõõmulaulu, mis väljendas ilm selgelt, kui rõõmsad nad mu koju saabumise üle on. Siis veel käisin Randat vaatamas ja küpsist andmas. Mul on hobuste maiusküpsis olemas ja hea kui mul kaasas ja taskus alati tagavaraks. Randa titabeebi piilus areldi kujul emme külje tagant mind, ohooo. Kes see veel on...? Randa võttis maiuse jne. Kui nendega suhelnud läksin teisi hobuseid vaatama. Hea meel, ning tänu valdas hinges, et hobused kõik alles. Tänasin siirast südamest jumalat, et kaitset on hoidnud loomade peal. 
Aia ääres seistes imetlesin vaatepilti puhakavatest hobustest . Seisin ja nautisin loodusest tulevat linnulaulu mis mu kõrvu kuuldus. Kõik oli kuidagi kaunis, sillerdav hommikune päike, koerad, kes mu kõrval jälgisid mind ainiti. Ühel hetkel astus aia äärde Testemona, kes on võtnud karjajuhi rolli. Kaitseb märasid väga huvitavalt. Ja meie kaks mära indlemas Kati ja Herta. Poiss on vist oma energia  kuidagi ära rahmeldanud, ei viitsi eriti kiimas hobuprouadega madistada, siis nakitses õrnalt korda mööda kumbagit hobust. Nii siis neid vaadates oma pool tundi, mõte  peatselt toa poole tagasi astuma sundis. Tahtsin näha, mida lapsed eilse päeva jooksul korda saatnud, mul olid mõningad palved, mida nad pidid siis kamba peale korda saatma. Rahulolu voolas sisse energiana, kuid eelmise päeva 24 tunnine valve on jätnud piisava väsimuse, siiski kobin voodisse, et natuke puhata, et saada päevaks uut energiat.