Üritan teab mitmendat korda pilti laadida, siis täitsa jama. Uus kujundus ehk siis nagu öeldakse lavatagune elu või paremini ennast väljendades, et sisukirjelduste laadimine ikka algab köögipoolelt, muidugi alguses oli raske harjuda selle uuendusliku tagapõhjaga.
Nüüd siis sellise teema juurde nagu liikmestaatusest ja tasudest.
Olen selle üle viimasel ajal mõtisklenud palju. Et oma tegevust turismiettevõtjana teenusepakkujana  selles karmis reaalsus ellu jääda, pean hakkama astuma samme.
Ratsaliidu atesteeritu treenrikutse saama, siis seda sama teeb ka talliga. Atesteerimine toimub nii tallile, hobustele, varustusel jne. Iga liigutusega kaasneb rahaline kulutus, passid maksavad. Üks ebameeldiv intsident. Kuulun hetkel Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi, kuid seal tehakse ettenägematult enneolematuid arveid.
Minu teadmist mööda olin ma eelmine aasta eest viimati mainitud seltsile 10 eurot võlgu ja nüüd vahetult enne iga aastast koosolekut saadeti kutse koos 7kordse arve numbriga, pidin peaaegu pikali kukkuma. Mille eest...?
Tahe on välja astuda liikmestaatusest, see on minu jaoks ebaõiglane, tundub nöörimisena. Alles aasta alguses lahendasin ühe jama, kuid igaks juhuks hoian pabereid alles, koos kontaktidega, et kui peaks jälle kuskilt midagi lahvatama, siis saab kohe paberite peal näidata.
Praegune elu, kus euro meie majandust täiendama tuli ei ole sellest kasu kellegile olnud v.a. riigikogus.
Kurb, segatud pahameele ja muudest mõtetest ajendatud kirjutama sundis just see, et selline ebaõiglane süsteem tekkis just nüüd euroga. Üleöö tõstetakse teenuste hindasid konsulteerimata liikmetega. Kuidas hakkama saada? Mida teha?