Eile siis sai hobustele ussikuur tehtud. Ohh, oli nendega tegu, kaks looma lasid kohe jalga, kui nägid mind siis nende süstlalaadsete asjandustega karjamaale tulemas. Üks jalga laskjatest oli Kati ja teine Teeba. Teised hobused olid oki-toki. Kõige nõudlikemateks osutusid Lipton ja Tassa, nemad kahekesi nõudsid kõikide hobuste doose omale. Nägin nende eemale tõrjumisega tõeliselt vaeva. 
Täna üllatati huvitavate toodetega (Ahnepere talust Ivar); õunamaitseliste küpsistega, siis söödalisandid, taimsel baasil tehtud ussirohi, kabjatõrv jne. Need on head asjad, katsetasime nati söödalisandeid kaerahelvestega ja õunamaitselisi küpsiseid. Testemona on kõige parem maitse elamuste degusteerija. Kunagi ei tema pirtsuta. Tundub, et meie Katikene on kõige pirtsakam poni maailmas. Teistele hobustele maitsesid nii kaerahelvestega söödalisandid kui ka õunamaitselised snäkid. Natike teeb Kati selline käitumine muret, muidu sööb ja toitumuselt on ta parimas vormis, aga nahk reedab, et midagi on seesmiselt korrast ära (kahtlustan mõnda hormonaalset häiret). Pöördun mõne allergoloogi poole ja uurin, mida peaksin tegema Katiga. Iga aastaga läheb asi hullemaks ja just kevadeti. Sügisel on kõik korras ja alati kevadisel karvavahetuse ajal muutub nahk teiste hobustega kuivaks, kõõma ajavaks, talve karva alt välja tulev karv ei ole mitte must vaid hallika tooniga. Muidu õigem karvavahetus näeb välja selliselt, et hobused ajavad ühtlaselt kaotamata karvast läiget ja tekitamatta karvutuid laike. Murelikuks tegev hetk, iga uuringuga käivad ju proovide võtmised ja iga prooviga rahalised kulutused. Enne pean konsultatsioone. Kui mulle endale sobib allergia puhul looduslikravim eelistatult.

Juba siis 5.aprill ja kristlikus kihis peetakse tänast päeva vaikseks neljapäevaks. Minu jaoks on ülestõusmispühad aastaid olnud pigem töörügamise päevadeks. Ja sigri-migrisuse tekitavad iga päev  meedias lihavõtte pühade juttudega, näiteks facebookis kerkivad e-kaardid nagu seeni pärast vihma, muutes selle sots võrgustiku igavaks ja tühjaks, minu jaoks mõttetuks info korjamise kanaliks.
Helistati hommikul, et kas mu naabrikoer on selline ja selline, et teda oli Lipa küla vahel nähtud. Esimene asi mis mainiti, et kasse on murtud, laibad külavahel. On alles teema. Minu arust see teema ei tasuks mainida tühja-tähja pärast, kui pole näinud, kas konkreetne koer murdis või jäi kassike auto alla. 
Eile ostsin siis kaks lakukivi, ühe karjamaale ja teise lauta. Ja hunniku ussirohtu, natuke tehti soodustust, kuid kulutada 45 eurot on ikka paras ports summat karja hobustele. Minu jaoks on oluline, et loomad oleksid terved, teades mida siseparasiidid võivad teha. Siseparasiitide rohkusest võivad tekkida igat sori haigusjuhtumeid. Kunagi võideldi Tori kuulsas hobusekasvanduses tiirude vastu ja hilisem järeldus selgus enamus tiirud olid siseparasiitide poolt esile kutsutud. Teen see aasta veel teistkorda, aga siis enne karjatamis perioodi algust.

3.aprill ja õues silmipimestav kirkalt valge lumi. Eriliseks teeb veel, et alles oli, kui lumi kadunud lagedatelt aladelt ja nüüd jälle katmas valge lumi. Eriliseks teeb veel päeva, et lõpetasin hommikul töö juures suure ala lumerookimisega, siis koju jälle lund koristama. Autole kohta tegema ja samas selline füüsiline tegevus unetule öötööle ajab lõpuks une pealt ära.  Muidu tavaline harjumus kohe pärast hommikust öötöö lõppu magama potsatada. 
Kummaline, et lund pole lükatud külavahel, igal juhul hommikul vara Rapla linnas lumelükkamist mingil moel toimus. Kuid tehnikat oli vähe liikumas. 
Natuke lebotamist ja siis trenni tegema, et maikuuks hobused vormi saada, mil moel see aasta suvi matka poolest korraldada ei tea veel. Lastega arutledes oleme jõudnud ühisele meelele, et tegeleme sellega, et järgmisel aastal oleks järgalsi ja oleks mida välja õpetada.
Eilse suure lumesajuga sai siis ülemöödunud aastased silorullid hobustele ette veetud. Kontrollisin igaks juhuks silo kvaliteeti, maitsesin ise ja näha, et tänase ööga on hobused silorullist palju ära söönud. Üks rullidest oli katki ja siis oli see seeneniidistikku täis ja ega hobustele ka see ei maitsenud. Tunnistasin selle rulli täiesti kõlbmatuks, õigele silole on iseloomulik meelõhn ja maitse. Õnneks ainult ühele rullile oli osaks saanud kilepurunemine (hobune hammustas mööda minnes, kui nad ükskord lahti said).

Uskumatu, kuidas märtsikuust on saamas aprill. Homme siis esimene aprill, millel on mitu nime, küll karjalaskepäev, siis naljapäev jne. Ilmad on heitlikud ja nukraks tegevad, kuid see ei sega mõtlemast, mida hakata maha külvama. Esimesed seemned mida tahan maha külvata on porgand, salat, redis, sibul ja till. Ülejäänud külvan hiljem. 
Eile käisin ka  metsas ja Kellukas otsustas mind siis rõõmustada maha viskamisega, see tal õnnestus ja isegi väga meeldivalt. Mida madalam on hobune, seda pehmem kokkupõrge maapinnaga. 
Jälgin iga päev täku käitumist Herta suhtes. Ootan, kui Hertal tuleb inna periood, siis viin samat tõugu täku juurde. Tunnistan, et ma ei soovi eriti pikaks ajaks kodunt omi hobuseid kaugele vedada. 
Pean hakkama tegelema aktiivsemalt ettevalmistusega noorhobuste ülevaatusele minekuks. Mõtted liiguvad kapjade värkimisest, vaktsineerimisest ja siseparasiitide tõrjest. Kõik on olulised tegevused ja nendest ei saa üle ega ümber.
Uurin vaikselt spa-pakette tahan teha abikaasale üllatuse sünnipäevaks, veeta päev spa-keskuses lõõgastavates tegevustes. Pean kirjutama maile ja uurima millised sooduspakkumised on suurele perele. Loodan nende poolset vastu tulekut. Siiani olen mõningate spa-de pakkumistega rahule jäänud.

Välkommen till Sverige!
Jah nii see oli, Rootsis käidud. Kunagi loodan enese täienduseks seal omandada füsioterapeudi oskuseid hipoteraapia alal. Kas mu unistus täitub ei oska öelda.? Kuid unistada võib ja lootus peab olema. Harjutan usinalt rootsi keeles suhtlemist ja kirjutamist.
Jag älskar land Sverige! 

Koju naastes võtsid mind vastu kaks rõõmsatujulist koera. Pipi ei suutnud kooskõlastada hüppeid ja rõõmuhuikeid rütmiliselt, kuid see ei häirinud. Kõige enam tundsin oma sisemuses head meelt koerte siirast rõõmust, et nende poolne rõõmustamine kulub mulle marjaks ja lõõgastuseks. Ainult mõni päev kodunt ära ja on nad täiesti pöördes. 

Kurb tunne, kui maja tühi, ja ei peale loomade kedagi kodus viibinud. Isegi teine pool oli kodunt lahkunud varasel hommiku tunnil. 

Vaatasin ka hobused üle. Kuid sööt on otsakorral, maja taga veel püsivad kindlalt kaks rulli silo. Kaalun, kas pean lähimal ajal veel tooma täienduseks või andma lakast heinasööta. Lähimal ajal selgub. 

Külastasin ka mõnda hobuvarustuse kauplust Rootsis siis hinnavahe on meeletu, kui laeva peal on kohvitassi hinnaks üle 2 euro siis rootsi sekkidesse ümber arvestatult tuleb pea 26 seki, sõltuvalt millega ma seda joon (mõtlen piima või koore lisamisena). 

Rootsi linnas kehtivad reeglid ka hobusega liiklemises (ratsapolitsei) hooaeg, mil nad linna vahel liiguvad hakkab neil alles mais.  Leidsin ka talli, kus siis treenivad ja elavad ratsapolitsei teenistuses kasutatavad politsei hopad.  Hästi kena koht linna servas. Mitmete sportlike asutuste vahel. 

Tunnistan, et poole oma südamest kaotasin järjekordselt Rootsimaale.

Päev möödus väga toimekalt. Kõige esimeseks tegin koertega nelja kilomeetrise jooksutamise ringi (ma ise liiklesin jalgrattal). Nad  ei lase mul õues muidu rahulikult toimetada, kui nad ei ole saanud oma energiat maha joosta. Pea ringi lõpus,üllatas Pipi hea puuotsa hüppamisega, eks ta kassi jahtis...  loodan, et mu naabrinaine seda ei näinud, et kaks mu head kutsut kassile tuule alla tegid ja puu otsa kihutasid. Siis tagasi naastes koristasin köögi, siis puukuuri. Vahelduva eduga saagisin kreissaega veel koorma puid ja laudast vedasin sõnnikut käsikäruga. Olin plaaninud ka ratsutama minna, kuid olin kohe nii kustumas, et ma hobust ei jaksanud enam karjamaalt tuua. Vaatan homset päeva. Loodan, et asjad hakkavad laabuma. 

Koolitused, millele olen kulutanud rahasid ja aega tekib ühel hetkel selline seis, et nagu poleks enam miskit. Kui uurisin, et kas pean uuesti läbi matkajuhtide esimese taseme koolituse oli mulle antud info ebamäärane. Nüüd täna sain siis lõpuks selgeks, et selle pean uuesti läbi tegema. Kas ei aja pahaseks. Mul jäi veel tasutud saamata koolituse rahad ette ja seegi on unustuse hõlma kadunud. Minu jaoks on elu ülekohtune. Olen küll sõdija tüüp, kuid ma ei viitsi küll enam kahte korda samat taset kordusõppena õppida. Käisin veel eelmine aasta teise taseme treeneri taseme tõstmiseks täiendkoolitusel, kuid tundub, et milleks. Kuigi tunnistan,et see oli vajalik teadmistele.