Ilm, ilm, ilm...
Oli alles ilm eile. See, kuidas keegi tööle liigub on juba oma ette elamus. Eile korra päevas lükati kohalik tee lahti ja mina viisin igaks juhuks kella 18-ne paiku naabrimehe väravasse auto. Kodunt lahkusin kella 21.30 paiku, et minna töö juurde, hommikul ajaliselt oma päeva alustada. Kui viimased autod liiklesid küla vahel kuskil 18 ajal. Siis poole kümne ajal ise küla vahel olles ei olnud enam ühtegi jälge. Ja kohati olid tuisu vaalud hõivanud poole teest. Tee peal mõtlesin, et hea jalgrattal oma teekonda ei alustanud. Ühes kohas sai korra autoga tirelit harjutatud (auto kaotas hetkeks juhitavuse), see natuke tekitas kõhedus tunde. Üks hea asi, praeguse lume juures, vallid mis tee ääres on kõvad ja maandumine ning löögid selle võrra pehmed. Matsust toibudes jätkasin sõitu, mis lõppes siis töö juures kinni jäämisega.

Vastlapäev, Tassa = 12 hobune majapidamises.
Täna toodi Tassa, pärit on ta Saaremaalt Laimjalast Elle Tolli majapidamisest.
Mulle meeldivad raudjad, samas vanema tütre hobune sai õnnetult hukka. Siis sai ka vana hobuse vörvus uue hobuse värvi valikul otsustavaks valikuks. Saabus ta kella 16 paiku, kui lapsed üks haaval koju tulid ja said teada, et Tassa on tulekul. Ammu sai selgeks, et kui Tassa majja tuleb Paneme nimeks Tassa + Maiu. Hetkel on veel vana omaniku nime all, päris omanikuks saan alles, kui mul kogu summa hobuse eest on makstud.
Ok, jälgisin omi hobuseid, kes ei lahkunud hetkekski varjualuse ukse tagant. Isegi küüni nurga taga seisev silo maitses ülihästi. Ehk siis leiti, et peavad oma kohal olekuga uuele hobusele selgitama, et on üks nendest. Vahe peal käisin teda ka vaatamas ning lasime Amanda (pesamuna) Tassale seltsiks. Tassa võõrastas, kuid Amanda oma kohal olekuga andis mõista, et ta ei pea midagi kartma.
Amanda on suht julge seltsima ja võõraste hobustega kiirelt sõbrunev.
Ööseks tõime Tassa maja aluses olevasse rehealussesse, siis on mul lihtne teda öösel vaatamas käia ning kui midagi on ka lihtsalt näidata, et inimene on alati lähedal.

Kolmas kord saani ees. Seekord sai pandud suurema saani ette, et harjuks raskusega. Harjutan siis, kui mul aega selleks on. Kiiruga ei saavuta midagi. Igat rakendi osa sätime paika näilise täpsusega, et hobune näeks. Ettepaneku olen teinud võimalikult meeldivaks ja inimesega koostööd soovivaks.

Ei jõudnudki täna kaugemale, kui naabrinaise rehealusesse. Tõin sealt heina, alla ja ettepanekuks. Lükkasin edasi, seda katsetust noore ja vana hobuse koostööd. Lastel oli koolis lumelinna ehitus. Hiljem välja sõita ka ei soovinud. Jõuab...

Päevad on mõnusad, käisin täna Teelega ratsutamas, eile aga vedas ta mul nagu vana hobune saani. Kusjuures vedas ta seda teist korda.
Homme on plaan minna ühe taluniku käest tuua heina. Veel ilma vana hobuse abita ei julge suurel teel liikuda. Täna katsetasin Teelet sadula all, kuidas autodesse suhtub.
Käisin ära vallamaja juures (kodust 4km kaugusel). Vallavalitsuse hoones korraldati volikogu koosolek. Ühtepidi külastasin Kabala Raamatukogu, kus siis jutlesin Hele-Maiga, kui ka Urmas tulvikuga. Eks hobuse nägemine tekitas nii mitmetel volikogu liikmetes elevust. Koridorist kostus kerge jutuvadina seest, et vallavalitsus peaks hobuste jaoks lasipuu meisterdama. Hobuse pidin kinnitama trepi käsipuu külge, enne tegin kindlaks, et see järgi ei annaks = hobune võib ehmatada (tagasi hüpates, võib tekitada purustusi ja hobune saada psühholoogilise soki). Enne ametiasutust jõudsin veel kauplust külastada. Ostsin leivapätsi hobusele preemiaks. Siis kinnitasin hobuse rattahoidla külge. Vajalik hobuse sidumise koht asub poest eemal vanaaegse ait-kuivati küljes.
Teele ootas igal pool ilusti.
Tagasi tee koju oli veidi närvis, korra keeras ettearvamatult autole ette.

Küünlakuu oma tuisu ja pehmemate kraadidega on toonud kõik selle talve kõige kaunimad võlud välja. Nii kena on vaadata läbi digikaamera pildi silma loojuva päikese värve lume ja metsa taustal.
Eile oli KÜÜNLAPÄEV, see päev kuulub naistele. Naised veedavad siis omakeskis, selle päeva tähistamiseks.
Küünlapäevaga seostatakse loomasööda varu olemas olu. Kui pool sööta on alles, siis on OK.

Särav kuu, külmakraadid ja lastel koolis külmapühad...
Tänase päeva seisuga olen jälle sammukese eduga ees. Teelega iseseisev saaniring tehtud. Teelele ohtralt maiustusi jagatud ja kiidusõnu. Imetlesime lastega, kui julge Teele saani ees oli. Kui nina kodu suunas julges traavi minna, uudistama tulid siis karjamaal olevad hopsid. Mul on tohutult hea meel. Maiu kaotus andis siiani tunda. Loodan, et Teele kes Maiu tütar tuleb hea hops, kellega suvel teine kord vankrisõitu teha saaks.
Eks salamisi oma sisimas juba ammu unistanud, et saaksin oma lemmik hobuse saani või vankri ees jooksmas näha. Täna oli see päev. Eks pikalt sai harjutatud vanemate hobuste kõrval. Lastele ütlesin, et edasi enam ei lükkaks ja prooviks ära.
Lihtsalt super päev.