Päevad on mõnusad, käisin täna Teelega ratsutamas, eile aga vedas ta mul nagu vana hobune saani. Kusjuures vedas ta seda teist korda.
Homme on plaan minna ühe taluniku käest tuua heina. Veel ilma vana hobuse abita ei julge suurel teel liikuda. Täna katsetasin Teelet sadula all, kuidas autodesse suhtub.
Käisin ära vallamaja juures (kodust 4km kaugusel). Vallavalitsuse hoones korraldati volikogu koosolek. Ühtepidi külastasin Kabala Raamatukogu, kus siis jutlesin Hele-Maiga, kui ka Urmas tulvikuga. Eks hobuse nägemine tekitas nii mitmetel volikogu liikmetes elevust. Koridorist kostus kerge jutuvadina seest, et vallavalitsus peaks hobuste jaoks lasipuu meisterdama. Hobuse pidin kinnitama trepi käsipuu külge, enne tegin kindlaks, et see järgi ei annaks = hobune võib ehmatada (tagasi hüpates, võib tekitada purustusi ja hobune saada psühholoogilise soki). Enne ametiasutust jõudsin veel kauplust külastada. Ostsin leivapätsi hobusele preemiaks. Siis kinnitasin hobuse rattahoidla külge. Vajalik hobuse sidumise koht asub poest eemal vanaaegse ait-kuivati küljes.
Teele ootas igal pool ilusti.
Tagasi tee koju oli veidi närvis, korra keeras ettearvamatult autole ette.