Ilm, ilm, ilm...
Oli alles ilm eile. See, kuidas keegi tööle liigub on juba oma ette elamus. Eile korra päevas lükati kohalik tee lahti ja mina viisin igaks juhuks kella 18-ne paiku naabrimehe väravasse auto. Kodunt lahkusin kella 21.30 paiku, et minna töö juurde, hommikul ajaliselt oma päeva alustada. Kui viimased autod liiklesid küla vahel kuskil 18 ajal. Siis poole kümne ajal ise küla vahel olles ei olnud enam ühtegi jälge. Ja kohati olid tuisu vaalud hõivanud poole teest. Tee peal mõtlesin, et hea jalgrattal oma teekonda ei alustanud. Ühes kohas sai korra autoga tirelit harjutatud (auto kaotas hetkeks juhitavuse), see natuke tekitas kõhedus tunde. Üks hea asi, praeguse lume juures, vallid mis tee ääres on kõvad ja maandumine ning löögid selle võrra pehmed. Matsust toibudes jätkasin sõitu, mis lõppes siis töö juures kinni jäämisega.