Ja ongi septembrikuu... 
Aeg lendab... Ja paar nädalat koolitusel viibimisega lendas. Mis koolitus ei kuulu hetkel kirjapilti, eks tulevik näitab, kuidas hakkama saan. 
Kuidas loomade-lindudega eluke kulgenud. Nümfipapa on eriliselt sõjakaks muutunud, kuid see nii lahe pilt, kuidas ta viirude puuri juurest inimesi eemale peletab. Ja tundub, et emane kakaduu on munenud veel ühe muna. Ja toimub muna kaitsmine ning haudumine. Ei tea kas tuleb miskit välja... 
Avastasin, et Leedi Millal oli kahtlane haav esijala põlve tekkinud ning lõhe kabjas... Täitsa kummaline ja sai teine sisse toodud, et paremini ravi osutada. Ega see noore hobuse süstimine nii kerge polegi, kui kiputakse kergelt kahele jalale tõusma. Ikka ja jälle antibiootikumi kuur kasutusele võtta ja jälgida, kuidas haava paranemine kulgeb. Ühtegi haava ei tohi tähelepanuta jätta. Pean üks päev hakkama mõtlema terve karja vaktsineerimisele.
Kas need paaritatud märad ka tiined on ei tea ja ei oska vastata. Nüüd tahaks, et elu saaks jälle tavapärasele rutiinsele elule, et ei mingeid pidevaid koolitusi. Kodust ikka pikalt eemal olla ei ole meelepärane, aga vahel peab seda tegema.
Samas natuke kurb jälle, et saabunud sügis ja pole saanud korralikku suve nautida. Esimesi heinamaid niites tegin seda paksus vammuses ja veel õhtutundideks tellisin juba talvejopegi lisaks.
Ja nii mu suvine päevitus sellel suvel väga kahvatuks jäi.