Eile oli päris tihe tegemine, pidin jõudma väikese ajaga palju ära teha.
Alul plaanisin kanu tooma minna, kuid kaalu kauss langes auto ülevaatuseks ettevalmistusele ja nii see tegevus alguse saigi.
Kõige pealt auto seest ja väljast korda jne.
Kui see käik selja taha sai, koju tagasi jõudnud, leidsin eest mõtliku koduabilise, kes andis teada, et Pipi kadunud. Asusin minagi õuet ja majaaluseid ruume kontrollima, kus võiks asuda Pipi. Muidugi mitte leidmise korral tabas laviin igat masti mõtteid. Kuid siis rahustasin ennast, koer ei tohiks kodunt kaugemale minna. 
Katsetasin mõned korrad linnukoera vilet, kuid seegi andnud tulemust... Sofi läks ekstaasi, arvas, et saab metsa minna...
Istusin välis ukse ette maha, kus siis kohe maandusid koerad, kes kõik kolmekesi ainit mulle mõtlikul ilmel otsa vaatasid. 
Ja siis plahvatas, et küsin koertelt, kus Pipi on...? Nojah esimene kes tõusis oli Sofi ja sööstis mõnusa sörgiga rehe alla ja suundus kus asusid puuriidad... eeem ja võttis sõnatuks. 
Ei osanud kohe selle peale tulla, Pipil tegi kasvaja valu ja selle tõttu puges peitu tööristade riiuli alla. 
Ma tänasin Sofit, et aitas mul Pipi leida. Katsetasin, et saaks koera välja meelitada, kuid jätsin esmaselt rahule ja ootasin, kui ta ise ilmub välja. Ja ei läinud enam kaua, kui ta välja tuli. Sain teisele abi anda, mis vajalik.
Loomad ja loomad on ikka lahedad tegelased.