Teine lugu puudutab eelmisel aastal Tori hk tõumärade saatust. Kuna ühe hobuse teekond väga traagilise lõpu leidis ja kuna tegu pideva pori loopija isikuga, kes väga rind ees kõikide tegemisi kärme kritiseerimas...
Alati kriitikat sisaldavat diskussioone lugema pidanud. Ei hakka nime siin mainima, aga olen ise jälgija rollis olnud, siis jah...
Loo lõpuks ütlen seda, et... ära tee seda, mida sa ei soovi, et teised teevad... Ja ära näita näpuga, see võib tagasi pöörata ja kümme näppu näitab juba enda suunas....
Hea, et on julgeid ja enesekindlaid inimesi, kes julgevad üles tõstatada teemasid.
Alati kriitikat sisaldavat diskussioone lugema pidanud. Ei hakka nime siin mainima, aga olen ise jälgija rollis olnud, siis jah...
On tore, et meie hobusekasvatajate ühine õiglustunne lükkab seda teemat üha rohkem päevavalgele. 
Samuti võin olla väga uhke tütar oma ema üle, kes võttis vaevaks kirjutada ja paljastada loo tõeline nägu, mida on siiamaani pidevalt mingil määral varjatud.
Kuna ajalehe artikkel on tasuline, siis lisan siia juurde ka originaalse kirjutise, mis on veidi pikem kui ilmunud artikkel.
Lugesin 31.08.2017 Pärnu Postimehes ilmunud artiklit Torist Valgamaale U.Wohlrabi juurde viidud väärtuslike märadega toimunust, omaniku esindaja (Maaeluministeerium) ja pidaja U.Wohlrabi seisukohavõttudest.
Kuna Hoidile saatusliku looga seonduvalt on mõlemal osapoolel (MEM ja U.Wohlrab) oma negatiivne roll, tahaksin selgitada tegelikkuses toimunu tagamaid. Seda enam, et sotsiaalmeedias artikli järelkajana on inimesed küsinud selgitust mitmete asjaolude kohta.
Artiklis selgitab MEM esindaja, et Hargo talus käis veterinaarametnik pidamistingimusi kontrollimas. Jah, seda tehti esimene kord siis, kui 2016.a. septembris Tori Hobuse Selts saatis ametliku protesti MEMi märade üleandmise vastu U.Wohlrabile pidamiseks. Selle kontrollimise ajal oli meil imeilus „vananaiste suvi“ ja loomulikult oli kõik nõuetekohane. Teine kord kontrolliti pidajat 2017.a. juunis ja loomulikult ei olnud suvisel ajal mingeid nõuete rikkumisi. Iseküsimus on see, et ei viidud läbi juurdlust, miks on hobune sellisesse seisundisse jõudnud, et kahjustab Hargo talu hobusekasvatuse mainet turistide silmis (U.Wohlrabi väljend) ja soovitakse hobusele eutanaasiat. Septembris saabusid ju Hargole normaalses konditsioonis hobused... Rohkem ei ole seal kontrolle teostatud.
Hobuste vabapidamine on tõesti Eestis levinud ja iga omanik teeb seda omal meetodil. Hargo talus ei ole kunagi olnud tallivõimalust , vabapidamine toimub suhteliselt väikestes piklikes koplites, milles nõuetekohased varjualused . Probleemiks on seal olnud alati asjaolu, et niisketel aastaaegadel muutuvad need kitsukesed mustal savimullal olevad koplid tõelisteks porimeredeks , hobused seisvad kas varjualustes või kõrgemal kuival saarekesel vastavalt oma karjahierarhiale. Ja eriti viimastel pehmetel niisketel talvedel on seda poriaega 4-5 kuud... .Sellel ajal ei ole ükski ametkond Hargo talus pidamist kontrollinud... On ühtmoodi nii inimkonnas kui loomariigis: osad indiviidid kohanevad nende tingimustega (paremini siis, kui nad on sinna sündinud), osad indiviidid mitte. Ja üldiselt on teada,et vanemaealistel on kohanemine uutes tema jaoks ekstreemsetes tingimustes väga raske, kui üldse.
Nii juhtuski see, et üks vanadest märadest( Hirande 19a.,Hoidi 22a.), kes viidi sellistesse temale mittesobivatesse tingimustesse ja jäeti sinna vastustustundetult, kui oli näha, et need tingimused ei sobi. Kuid hobuseinimese ja veterinaarina arvan, et põhivastutust toimunu eest kannab süüdimatult nende hobuste pidamist taotlenud U.Wohlrab. Ta ei arvestanud vanade hobuste eelnevat pidamist, nende iga, puudus vajalik valmisolek vanade hobuste heaolu ja pidamist arvestades ning tahe majanduslikku kulu kanda selleks. U.Wohlrab esitas sotsiaalmeedia kontolt välisriigi kodanikele taotlusi Hoidile annetuste tegemise osas. Viimases postituses 08.06.2017 lubas ta Hoidile, kelle tervis küll veidi kehv, head elu ja puhkust ning palju eluaastaid Hargo talus. Aga samas juunikuu lõpus läks teele taotlus Hoidi eutaneerimiseks....
Ja mis puutub artiklis MEM esindaja poolt mainitud loomapidaja U.Wohlrabi poolt “pöördumine veterinaaride poole“ väljendi osas võin öelda, et minule teadaolevalt tavaliselt selles talus ravi teostavad veterinaarid Hoidile sellel aastal raviteenust pidaja soovil osutanud ei ole, küll aga k.a. juunis ja hobu viimases lõpus omaniku poolt tellituna. Jah, hobune suri kliinikus, ta viidi sinna püüdega veel aidata ja kui ei õnnestu seda teha, siis selgitada surma põhjus. Kuna oli tegemist väga väärtusliku vanatüübilise märaga ja teades U.Wohlrabi tegelikku tausta ning „meetodeid“, siis olen kogunud sellekohast informatsiooni enne oma postitust sotsiaalmeedias. Nüüdseks tean, et Hoidil terviseprobleemid avaldusid juba eelmise aasta viimastel kuudel, U.Wohlrab ei konsulteerinud kordagi eelmise , Hoidi kogu eelneva eluperioodi hooldajaga. Ta ei saanudki seda teha, sest traditsiooniliselt oli ta paisanud lendu tohutu laimukampaania nende suunas. Hobune jäi väga kehvaks selle aasta alguses (see oli aeg, kus ta ilmselt haigestus kopsupõletikku , pidamistingimused olid jätkuvalt tema jaoks vastuvõetamatud). Kuna adekvaatset sellepuhust toimimist pidaja poolt ilmselt ei järgnenud, protsess süvenes ja hobuse hääbumine jätkus. Alles kevadel võttis pidaja kuulda soovitust teavitada omanikku hobuse seisundist.
Mida Hargo talus Hoidi heaks tehti või oli tegemata jäänud varasemalt ja edaspidi, jääb U.Wohlrabi südametunnistusele. Ja aususega ei ole see inimene silma paistnud, küll aga omakasu taotlejana. Seda olen kõrvaltvaatajana, hobusekasvatajana ja Valgamaa inimesena läbi aastakümnete täheldanud. EMÜ suurloomakliinikus on konstanteeritud fakte, mis olid juba mitmeid kuid välja kujunenud ja loomulikult ei esinenud sellel vaatlusel väärkohtlemise märke. Ja kindlasti ei tunnista pidaja mitte midagi, seda näitab temapoolne soovitus pöörduda küsimustega omaniku poole. Omanikul puudub kahjuks ülevaade selle loo algsetest kriitilistest ajaperioodidest .
Kirjutan kõigest sellest avalikult, sest loodan jätkuvalt, et omanik leiab võimaluse Hirande edaspidiseks viimiseks Eesti Põllumajandusmuuseumisse , kus ta vääriliselt võiks esindada ajaloolist osa tori tõus, või tagasi kodutalli ToriHobusekasvanduses. Usun, et seal on temalt ka võimalik ka väärtuslikke järglsi saada tori tõu vanale genofondile. Hargo talus pidamisel selles ma kindel ei ole, selleks annab põhjust seal viimastel aastatel tehtud eutanaasiaotsused ka nooremate hobuste osas ning probleemid nende üksikute järglaste saamisel, mida niigi ülivähe sündima plaanitakse.
Ja mis puutub vana-torisse, mille päästjaks U.Wohlrab ennast nimetab ja nimetada laseb, siis tegelikult on see ühe ambitsioonika inimese vahendeid valimata tehtud etendus, millel algsest üllast ideest on saanud kitsuke karjuv vari. Neid vanatüübilisi tori hobuseid, keda U.Wohlrabi juures nimetatakse vana-tori nimega, kasvatavad paljud tublid hobuseinimesed Eestis, erinevalt Wohlrabist teevad hobustega igasuguseid tegevusi ja pakuvad hobustega rahvale rõõmu. Tegelikult on selle vana-tori suunaga nii segased lood, et vaadates läbi aastate asjade kulgu, tundub see teatavas osas välismaalaste ja kaasmaalaste taskust rahateenimise meetodina, millele üllad aated külge seotud. Või on need nii omavahel põimunud , et kõrvaltvaataja, kes pole kokku puutunud U.Wohlrabi tegeliku konfliktse ja negatiivsust külvava poolega, lihtsalt lollitataksegi selle vana-tori poolt ära.
Samuti võin olla väga uhke tütar oma ema üle, kes võttis vaevaks kirjutada ja paljastada loo tõeline nägu, mida on siiamaani pidevalt mingil määral varjatud.
Kuna ajalehe artikkel on tasuline, siis lisan siia juurde ka originaalse kirjutise, mis on veidi pikem kui ilmunud artikkel.
Lugesin 31.08.2017 Pärnu Postimehes ilmunud artiklit Torist Valgamaale U.Wohlrabi juurde viidud väärtuslike märadega toimunust, omaniku esindaja (Maaeluministeerium) ja pidaja U.Wohlrabi seisukohavõttudest.
Kuna Hoidile saatusliku looga seonduvalt on mõlemal osapoolel (MEM ja U.Wohlrab) oma negatiivne roll, tahaksin selgitada tegelikkuses toimunu tagamaid. Seda enam, et sotsiaalmeedias artikli järelkajana on inimesed küsinud selgitust mitmete asjaolude kohta.
Artiklis selgitab MEM esindaja, et Hargo talus käis veterinaarametnik pidamistingimusi kontrollimas. Jah, seda tehti esimene kord siis, kui 2016.a. septembris Tori Hobuse Selts saatis ametliku protesti MEMi märade üleandmise vastu U.Wohlrabile pidamiseks. Selle kontrollimise ajal oli meil imeilus „vananaiste suvi“ ja loomulikult oli kõik nõuetekohane. Teine kord kontrolliti pidajat 2017.a. juunis ja loomulikult ei olnud suvisel ajal mingeid nõuete rikkumisi. Iseküsimus on see, et ei viidud läbi juurdlust, miks on hobune sellisesse seisundisse jõudnud, et kahjustab Hargo talu hobusekasvatuse mainet turistide silmis (U.Wohlrabi väljend) ja soovitakse hobusele eutanaasiat. Septembris saabusid ju Hargole normaalses konditsioonis hobused... Rohkem ei ole seal kontrolle teostatud.
Hobuste vabapidamine on tõesti Eestis levinud ja iga omanik teeb seda omal meetodil. Hargo talus ei ole kunagi olnud tallivõimalust , vabapidamine toimub suhteliselt väikestes piklikes koplites, milles nõuetekohased varjualused . Probleemiks on seal olnud alati asjaolu, et niisketel aastaaegadel muutuvad need kitsukesed mustal savimullal olevad koplid tõelisteks porimeredeks , hobused seisvad kas varjualustes või kõrgemal kuival saarekesel vastavalt oma karjahierarhiale. Ja eriti viimastel pehmetel niisketel talvedel on seda poriaega 4-5 kuud... .Sellel ajal ei ole ükski ametkond Hargo talus pidamist kontrollinud... On ühtmoodi nii inimkonnas kui loomariigis: osad indiviidid kohanevad nende tingimustega (paremini siis, kui nad on sinna sündinud), osad indiviidid mitte. Ja üldiselt on teada,et vanemaealistel on kohanemine uutes tema jaoks ekstreemsetes tingimustes väga raske, kui üldse.
Nii juhtuski see, et üks vanadest märadest( Hirande 19a.,Hoidi 22a.), kes viidi sellistesse temale mittesobivatesse tingimustesse ja jäeti sinna vastustustundetult, kui oli näha, et need tingimused ei sobi. Kuid hobuseinimese ja veterinaarina arvan, et põhivastutust toimunu eest kannab süüdimatult nende hobuste pidamist taotlenud U.Wohlrab. Ta ei arvestanud vanade hobuste eelnevat pidamist, nende iga, puudus vajalik valmisolek vanade hobuste heaolu ja pidamist arvestades ning tahe majanduslikku kulu kanda selleks. U.Wohlrab esitas sotsiaalmeedia kontolt välisriigi kodanikele taotlusi Hoidile annetuste tegemise osas. Viimases postituses 08.06.2017 lubas ta Hoidile, kelle tervis küll veidi kehv, head elu ja puhkust ning palju eluaastaid Hargo talus. Aga samas juunikuu lõpus läks teele taotlus Hoidi eutaneerimiseks....
Ja mis puutub artiklis MEM esindaja poolt mainitud loomapidaja U.Wohlrabi poolt “pöördumine veterinaaride poole“ väljendi osas võin öelda, et minule teadaolevalt tavaliselt selles talus ravi teostavad veterinaarid Hoidile sellel aastal raviteenust pidaja soovil osutanud ei ole, küll aga k.a. juunis ja hobu viimases lõpus omaniku poolt tellituna. Jah, hobune suri kliinikus, ta viidi sinna püüdega veel aidata ja kui ei õnnestu seda teha, siis selgitada surma põhjus. Kuna oli tegemist väga väärtusliku vanatüübilise märaga ja teades U.Wohlrabi tegelikku tausta ning „meetodeid“, siis olen kogunud sellekohast informatsiooni enne oma postitust sotsiaalmeedias. Nüüdseks tean, et Hoidil terviseprobleemid avaldusid juba eelmise aasta viimastel kuudel, U.Wohlrab ei konsulteerinud kordagi eelmise , Hoidi kogu eelneva eluperioodi hooldajaga. Ta ei saanudki seda teha, sest traditsiooniliselt oli ta paisanud lendu tohutu laimukampaania nende suunas. Hobune jäi väga kehvaks selle aasta alguses (see oli aeg, kus ta ilmselt haigestus kopsupõletikku , pidamistingimused olid jätkuvalt tema jaoks vastuvõetamatud). Kuna adekvaatset sellepuhust toimimist pidaja poolt ilmselt ei järgnenud, protsess süvenes ja hobuse hääbumine jätkus. Alles kevadel võttis pidaja kuulda soovitust teavitada omanikku hobuse seisundist.
Mida Hargo talus Hoidi heaks tehti või oli tegemata jäänud varasemalt ja edaspidi, jääb U.Wohlrabi südametunnistusele. Ja aususega ei ole see inimene silma paistnud, küll aga omakasu taotlejana. Seda olen kõrvaltvaatajana, hobusekasvatajana ja Valgamaa inimesena läbi aastakümnete täheldanud. EMÜ suurloomakliinikus on konstanteeritud fakte, mis olid juba mitmeid kuid välja kujunenud ja loomulikult ei esinenud sellel vaatlusel väärkohtlemise märke. Ja kindlasti ei tunnista pidaja mitte midagi, seda näitab temapoolne soovitus pöörduda küsimustega omaniku poole. Omanikul puudub kahjuks ülevaade selle loo algsetest kriitilistest ajaperioodidest .
Kirjutan kõigest sellest avalikult, sest loodan jätkuvalt, et omanik leiab võimaluse Hirande edaspidiseks viimiseks Eesti Põllumajandusmuuseumisse , kus ta vääriliselt võiks esindada ajaloolist osa tori tõus, või tagasi kodutalli ToriHobusekasvanduses. Usun, et seal on temalt ka võimalik ka väärtuslikke järglsi saada tori tõu vanale genofondile. Hargo talus pidamisel selles ma kindel ei ole, selleks annab põhjust seal viimastel aastatel tehtud eutanaasiaotsused ka nooremate hobuste osas ning probleemid nende üksikute järglaste saamisel, mida niigi ülivähe sündima plaanitakse.
Ja mis puutub vana-torisse, mille päästjaks U.Wohlrab ennast nimetab ja nimetada laseb, siis tegelikult on see ühe ambitsioonika inimese vahendeid valimata tehtud etendus, millel algsest üllast ideest on saanud kitsuke karjuv vari. Neid vanatüübilisi tori hobuseid, keda U.Wohlrabi juures nimetatakse vana-tori nimega, kasvatavad paljud tublid hobuseinimesed Eestis, erinevalt Wohlrabist teevad hobustega igasuguseid tegevusi ja pakuvad hobustega rahvale rõõmu. Tegelikult on selle vana-tori suunaga nii segased lood, et vaadates läbi aastate asjade kulgu, tundub see teatavas osas välismaalaste ja kaasmaalaste taskust rahateenimise meetodina, millele üllad aated külge seotud. Või on need nii omavahel põimunud , et kõrvaltvaataja, kes pole kokku puutunud U.Wohlrabi tegeliku konfliktse ja negatiivsust külvava poolega, lihtsalt lollitataksegi selle vana-tori poolt ära.
Lugesin 31.08.2017 Pärnu Postimehest Torist Valgamaale viidud väärtuslike märadega toimunud....
Loo lõpuks ütlen seda, et... ära tee seda, mida sa ei soovi, et teised teevad... Ja ära näita näpuga, see võib tagasi pöörata ja kümme näppu näitab juba enda suunas....
Hea, et on julgeid ja enesekindlaid inimesi, kes julgevad üles tõstatada teemasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar