Loomad ikka oskavad üllatada.
Kas siis hea või halvema variandi kasuks. Ei oska öelda. Kuna mõte on järgmine kuu koerte krossil osaleda oma eaka sõbraga. Tuli mul pakkumine ööseks valvama ühele objektile minna, asukoht kodust ikka tiba kaugemal, kui tavaliselt. Mõte hea võtta oma lemmik kaasa. Nojah, põrgu läks lahti esimeste meetrite peale. Tegin mitu tuhat tegemist, et koera ärevust mõista. Kuid mida kaugemale kodust ja sihtpunktile lähemale jõudsin, seda hullemaks haukumine autos muutus. Mõtlesin pingsalt, et mis võib koera ärevust küll põhjustada?
Ka isegi öine koera käitumine andis mõtlemisainet. Kuna tegu raudtee lähedusega, panin koera rihma otsa ja see ei meeldinud jälle Sassule. Keha keel oli selline väga süüdlaslik ja alandlik. Püüdsin koerale selgitada olukorda, miks ma nii teen. Kuid mu jutt oli ainult kurtidele kõrvadele. Ka järgmise päeva hommikune tagasi sõit kulges koera rütmilise haukumise saatel. Koju saanuna, puhkasin hellaks haugutud kõrvu... midagi suurt ega kõva heli kuulata küll ei jaksanud. Mainisin ka lastele, millega Sass üllatas mind.
Muidugi, siis meenusid kõigile, et Sassul oli viimane sõit ka juba ärevushaukumisega, kui me Luitekrossile koertega läksime.
Teise öö valvesse minekul ma valmistusin aegsasti ette, ostsin paki korralikke konte, et vahetult enne sõidu algust koerale ette anda. Ja mis kena vaikne samas mul tekkis kohale jõudes kerge hirm, et koer järsku on surnud, sest kordagi selle tunni ajase sõidu korral ei näinud pagasiruumi
eraldava võre taha ilmumas koera pead.
Ja kui ma arglikult pagasiruumi piilusin, siis avas rasket und nautiv Sass oma silmad ning avasin pagasiruumi ukse, et välja kutsuda, kuid vist kere liiga täis head paremat, keeldus koer välja tulekust. Mis siis ikka, tegin esimese ülevaatuse objektile üksi, mõtlesin mis nüüd koeral on. Natuke ise ka juba paanikas. Pärast teist katset, oli koer nõus minuga ühinema, kuid mitte kaugemale minust ja ikka sooviga tagasi autosse pääseda.
Kartsin, et andsin liiga palju konte järamiseks ja nüüd ei jaksa 10 aastane koer minuga koos valves olla. Nojah, pidingi viimase öö üksi väljas käima, koer keeldus autost lahkumast. Ohkasin raskelt ja mõtlesin, et mida ma küll nüüd valesti jälle tegin.
Muidugi mõnus oli sõita, kui keegi haugu vahetpidamata.
Kas siis hea või halvema variandi kasuks. Ei oska öelda. Kuna mõte on järgmine kuu koerte krossil osaleda oma eaka sõbraga. Tuli mul pakkumine ööseks valvama ühele objektile minna, asukoht kodust ikka tiba kaugemal, kui tavaliselt. Mõte hea võtta oma lemmik kaasa. Nojah, põrgu läks lahti esimeste meetrite peale. Tegin mitu tuhat tegemist, et koera ärevust mõista. Kuid mida kaugemale kodust ja sihtpunktile lähemale jõudsin, seda hullemaks haukumine autos muutus. Mõtlesin pingsalt, et mis võib koera ärevust küll põhjustada?
Ka isegi öine koera käitumine andis mõtlemisainet. Kuna tegu raudtee lähedusega, panin koera rihma otsa ja see ei meeldinud jälle Sassule. Keha keel oli selline väga süüdlaslik ja alandlik. Püüdsin koerale selgitada olukorda, miks ma nii teen. Kuid mu jutt oli ainult kurtidele kõrvadele. Ka järgmise päeva hommikune tagasi sõit kulges koera rütmilise haukumise saatel. Koju saanuna, puhkasin hellaks haugutud kõrvu... midagi suurt ega kõva heli kuulata küll ei jaksanud. Mainisin ka lastele, millega Sass üllatas mind.
Muidugi, siis meenusid kõigile, et Sassul oli viimane sõit ka juba ärevushaukumisega, kui me Luitekrossile koertega läksime.
Teise öö valvesse minekul ma valmistusin aegsasti ette, ostsin paki korralikke konte, et vahetult enne sõidu algust koerale ette anda. Ja mis kena vaikne samas mul tekkis kohale jõudes kerge hirm, et koer järsku on surnud, sest kordagi selle tunni ajase sõidu korral ei näinud pagasiruumi
eraldava võre taha ilmumas koera pead.
Ja kui ma arglikult pagasiruumi piilusin, siis avas rasket und nautiv Sass oma silmad ning avasin pagasiruumi ukse, et välja kutsuda, kuid vist kere liiga täis head paremat, keeldus koer välja tulekust. Mis siis ikka, tegin esimese ülevaatuse objektile üksi, mõtlesin mis nüüd koeral on. Natuke ise ka juba paanikas. Pärast teist katset, oli koer nõus minuga ühinema, kuid mitte kaugemale minust ja ikka sooviga tagasi autosse pääseda.
Kartsin, et andsin liiga palju konte järamiseks ja nüüd ei jaksa 10 aastane koer minuga koos valves olla. Nojah, pidingi viimase öö üksi väljas käima, koer keeldus autost lahkumast. Ohkasin raskelt ja mõtlesin, et mida ma küll nüüd valesti jälle tegin.
Muidugi mõnus oli sõita, kui keegi haugu vahetpidamata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar