Mõnusss... kodus olla.
Lasin täna siis mõni päev sees olnud Leedi Milla karjamaale, et saaks natuke tuulutada ja liigutada. Paistetus oli juba eile õhtuks maha läinud ja haava välja nägemine okei. Kuid jälgima peab. Paar päeva oli veel kabjalisel palavik ei kraadinud, aga magamisasendist ja vähesest isust tegin omad järeldused.
Täna hommikul looma tervislik seisund ja eile andis juba mullegi hea enesetunde. Vähemalt hullem sai seljatatud. Kuid eks järel ravi on veel teha. Igal juhul elame näeme.
Üritusi ja tegemisi jätkub septembrikuussegi, vähemalt aja osas pean olema hea organiseerija.
Tegelesin koertega, tundub, et mu keha keel on väga heal tasemel koertega suhtlemisel. Mu lemmik koer saab aru, kui luban tal metsa kaasa ja teised koju peavad jääma. Ühtlasi valmistume jälle koertekrossiks. Üks tütardest on loobunud osalemast siis otsustasin, et koerad tegevusetuks ei jääks, et võin ja kah 5 km distantsi läbida vastavalt oma võimetele. Kui juba kahe silla ajavõtuga retkel 10 km mulle naljanumber läbimiseks on. Mina kes ma eriti suurt jooksutrenni ei tee, kui ainult kuus korra orienteerumist teen. Siis tavaliselt lastega trennis pean ma läbima jälle pea 10 km distantse.
Vaatan oma papagoisid ja tõsimeeli ajavad oma kohaloluga naerma ja kaasa elama nende tegemistele. Nümfipaar on veel leidlikumaks läinud, täna anti juba vastu pead tiibadega, kuid see ei häiri. Miks nad nii teevad, sellepärast, et viirukate puur on omastatud ja sinna ei või keegi läheneda.
Uus viirumamma kes veel nimetu jalutab omapäraselt merisigade puuri serval ja pakatab uudishimust. Ja nüüd mil ma siis arvuti taga teksti toksimas, tahab lennata minu peale, natuke pelgab, muidu on tegu inimest usaldava linnuga.
Koju jõudes pistsid puurist oma ninad neli emast merisea mammat, mõnele sai veel mööda minnes pai tehtud. Eks nad ootasid head paremat.

Minu lemmik koer Sass, kellega on väga sügav kiindumussuhe. Ma ei saa kunagi ilma temata metsas käia. Kui ma teen midagi, siis ta lihtsalt lamab minu läheduses ja on ülimalt rahul, et ma hoolin temast.