Kui uudiseid jälgida, siis mis toimub meie kuulsas Tori hobusekasvanduses. On ikka teemad, kõik väärikad ajalugu kandvad hobuvarustus viiakse üle Ülenurme muuseumi... miks? Tekitanud on hobuinimestes ja muu ümbruskonnas, kogukonnas äärmuslikku segadustunnet... Hetkel kes haldajad ning hoolega püüdnud säilitada olemas olevat võetakse kõik ja viiakse lihtsalt, suurematest selgituste jagamisest keeldutakse. Fb jagati fotosid väärikatest, eakatest vankritest kandes mitmekümnete aastate taguseid ajaloolisi lugusid. Mitmetes kuulsates filmides osalenud jne... usun see loetelu on piiramatu. Tegelikult on Tori Hobusekasvandus siiski pea kahe sajandi vanune, pika ajalooga kohake... Minu üks lemmikraamat ,,Seltsimehed Torist". Kus kirjeldati, kuidas Nõukogude võimu algusaastatel võideldi veterinaaria valdkonnas uute sammude eest hobusekasvatuse püsima jäämises, kus avastati, miks palju varssu suri ja mis põhjustab hobustel suuremal määral koolikuid. Ja kuidas võeti hobusekasvatuses tarvitusele antibiootikum penitsilliini valdkonnas. Kuidas õpiti läbi raskuste ning olukordade.
Miks kirjutan Torist.. see on mu esivanemate sünnikoht.. Püüdsin sinna kunagi praktikale pääseda Härra Kavvaku käe alla, kuid kahjuks pidin tol korral tõdema, et Torisse jälle uks sulgus. Kuna praktikantide poolt oli kohad täidetud ja minu jaoks enam kohta polnud. Olin tol korral nõutu, siis pöördusin Karuse kolhoosi esimehe poole Eduard Viipsi kirjalikult. Kes ka viisakalt vastas, et ka neil praktikantide kohad täis. Ja kujutage ette, et kõik asjad oleks nagu läbi kukkunud.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka ja aasta 1991 aasta detsembris, kui osalesin Eesti Loomakaitse seltsi heategevuse jõululoosi üritusel vabatahtlikuna, siis tolle päeva õhtul sain ma teada, kuhu ma lähen praktikale. Evi, kes tookord toda üritust juhtis, tekkis päeva lõpus väikene jutuajamine, kus mainisin, et otsin veterinaaria praktika kohta ja siis sain ma koha alustava Eesti esimesse erapraksisesse Tiina Toometi kliinikusse. Ma ei osanud tol korral siis midagi vaimustust mõelda ega öelda... Puudus avatud empaatia, vaid suletult mõtlesin jälle, et oh jah linna praktikale, kuid lükkasin tolle segase tunde-mõtte tahaplaanile ning võtsin otsustavaks oma positiivse optimistliku hoiaku ning alustasin oma põnevat, seikluslikku ning huvitavat vaheldusrikast praktiseerimast praegu Eestis nime teinud loomaarsti käe all. Oli vast aasta, sellest juba detailsemalt hiljem, kuidas mul see praktika aeg kulges ja mida õppisin. Ja pean tunnistama, et tema käe all õpitud on mul elus väga palju abiks olnud. Ma arvan, et Tiina nimi on mu varasematest blogilugudestki läbi lipsanud... Igal juhul meenutusi mitmelt rindelt...