Ja täna sajabki, hakkas eile õhtul juba sadama. Oii olen tänulik, et saime ka viimase heinamaa tüki ära koristatud. Kena ilusa ja tiheda heina saime. Jätsin selle osa meelega viimaseks, kuna seal mõned märkamatud kivid, mis sellel aastal veel rohkem maa seest välja kerkinud. Miks nad märkamatud on..? Rohukasv on tihe ja võimas ja seda heinaks teha ei saa paari päeva, vaid natuke kauem kuivatamist ja keeramist. Oleksin veel tahtnud ühe päeva maas hoida, kuid ühe trennis käiva inimese käest kuulsin halba ilma uudist esmaspäevaks, pidin tegutsema kiirelt.
Käisin korraks, et käivitada traktor kodus olevatele tüdrukutele, juhtimisega said hakkama ja seisma jätmisega. Hangumisest ei räägi, Olav oli ka abiks.
Kui niitmas käisin siis kaotasin ühele kivile ühe sõra ja tera, mida ei jõudnud veel ära vahetada, kuna käisin kahe jagatud tööpäeva vahel kodus. Kuid õnneks oli mul seda sutsu niita. Oli vast nikerdamine, siis kui ma neid teisi osasid juuli alguses niitsin, oli see hõre, kuid nüüd augusti lõpuks oli see rohukasv mis ta olema peab.
Muidugi ei saa ma mööda minna hobustega kappamisest. Kaks päeva sai korralikult maastikul liigeldud, käisime Raplas Vesiroosi gümnaasiumi juures. Lastele sõitu tegemas, muidugi üllatasid pagulasmõõdus inimesed. Muidugi sain eile teada, et tegu oli Vao pagulaskeskuse rahvaga. Mulle ei meeldinud ühed inimesed, kellel oli mobiil valjuhääldi peale lülitatud ja inimkõne sealt tuli nagu metallikõla kui kahte sama materjalist kokku hõõrutakse. Ponidel tekkis kohati hirm selle hääle osas ja meie pidime tagama kõiges turvalisuse. Tegelikult olimegi kogu ihu ja hingega ponide käitumise juures. Peame ju tähelepanu poni ehmatamise korral kohe hajutama, mitte ise ärrituma või pingesse minekuga. Alati me rõõmustame, kui kõik ratsutaja sooviga lapsed oma isu täis on saanud. Samas me jagasime visiitkaarte. Olen tänulik pojale, kes keevitas ära traktori astmelaua, mis mul viimaste niitmisringide ajal mu pideva alla ja ülesse ronimisega lihtsalt ära väsis.
Mõtlen talle, kuna alustab ju uues koolis oma valitud haridusteed. Kahjutunne, et ma ise teda sinna viia ei saanud, kuid lohutan, et peaks jätkuma ju pea kolm aastat. Jah kaks last lahkuvad veel peatselt, et alustada käesoleva aastast õppeaastat kodust kaugemal. Kuid eks aasta näita, kas meie kasvatus peab paika... Vanema tütre puhul ma enam ei muretse. Olen näinud, et on hakkaja ja iseseisev otsustaja. Ja oskus ei öelda... Õnneks ma vist ei ole suur kanaema, kes laste küljes väga kinni on. Kuna ma palju pidanud tööl käima, siis lapsed kodus iseseisvalt tegemisi tegema.
Ja eilne päev tõi kaasa rohkelt hobuste ja ponidega tegemisi. Viisin ise ka ühe ratsamatka metsas läbi, teise viis Anete, muidugi jõudis ka platsitrenni ühele teha. Kiitsin tolle noore naise huvi trenni vastu ja saavutusi märgates. Plaani on võetud beebikilod maha saada. Ja on leidnud ratsutamisest suure kasuteguri... Minu meelest pole parimat, kui korda läinud päevad.
Ja täna on ülim suur rõõm minna tööle. Panen punkti selle aastasele heinatööle... Yess...
Käisin korraks, et käivitada traktor kodus olevatele tüdrukutele, juhtimisega said hakkama ja seisma jätmisega. Hangumisest ei räägi, Olav oli ka abiks.
Kui niitmas käisin siis kaotasin ühele kivile ühe sõra ja tera, mida ei jõudnud veel ära vahetada, kuna käisin kahe jagatud tööpäeva vahel kodus. Kuid õnneks oli mul seda sutsu niita. Oli vast nikerdamine, siis kui ma neid teisi osasid juuli alguses niitsin, oli see hõre, kuid nüüd augusti lõpuks oli see rohukasv mis ta olema peab.
Muidugi ei saa ma mööda minna hobustega kappamisest. Kaks päeva sai korralikult maastikul liigeldud, käisime Raplas Vesiroosi gümnaasiumi juures. Lastele sõitu tegemas, muidugi üllatasid pagulasmõõdus inimesed. Muidugi sain eile teada, et tegu oli Vao pagulaskeskuse rahvaga. Mulle ei meeldinud ühed inimesed, kellel oli mobiil valjuhääldi peale lülitatud ja inimkõne sealt tuli nagu metallikõla kui kahte sama materjalist kokku hõõrutakse. Ponidel tekkis kohati hirm selle hääle osas ja meie pidime tagama kõiges turvalisuse. Tegelikult olimegi kogu ihu ja hingega ponide käitumise juures. Peame ju tähelepanu poni ehmatamise korral kohe hajutama, mitte ise ärrituma või pingesse minekuga. Alati me rõõmustame, kui kõik ratsutaja sooviga lapsed oma isu täis on saanud. Samas me jagasime visiitkaarte. Olen tänulik pojale, kes keevitas ära traktori astmelaua, mis mul viimaste niitmisringide ajal mu pideva alla ja ülesse ronimisega lihtsalt ära väsis.
Mõtlen talle, kuna alustab ju uues koolis oma valitud haridusteed. Kahjutunne, et ma ise teda sinna viia ei saanud, kuid lohutan, et peaks jätkuma ju pea kolm aastat. Jah kaks last lahkuvad veel peatselt, et alustada käesoleva aastast õppeaastat kodust kaugemal. Kuid eks aasta näita, kas meie kasvatus peab paika... Vanema tütre puhul ma enam ei muretse. Olen näinud, et on hakkaja ja iseseisev otsustaja. Ja oskus ei öelda... Õnneks ma vist ei ole suur kanaema, kes laste küljes väga kinni on. Kuna ma palju pidanud tööl käima, siis lapsed kodus iseseisvalt tegemisi tegema.
Ja eilne päev tõi kaasa rohkelt hobuste ja ponidega tegemisi. Viisin ise ka ühe ratsamatka metsas läbi, teise viis Anete, muidugi jõudis ka platsitrenni ühele teha. Kiitsin tolle noore naise huvi trenni vastu ja saavutusi märgates. Plaani on võetud beebikilod maha saada. Ja on leidnud ratsutamisest suure kasuteguri... Minu meelest pole parimat, kui korda läinud päevad.
Ja täna on ülim suur rõõm minna tööle. Panen punkti selle aastasele heinatööle... Yess...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar