Mis saab mõnusamat olla, kui kõigest ametlikust tööst eemalduda ja sukelduda 100% oma taluloomadega tegelusse. Ja nii paar päeva olen saanud enese jälle vaimselt ja füüsiliselt kombesse. Lastega trennid ja pühendumine noortele hobustele. Koos perega mõelda ja tegutseda, käisin eile näit. Kaismal jälle mustikal, kuid seekord jäime vist hilja peale ja peale 21 juba hakkas loodus silme ees ähmastuma ja kohati tundus silmadele väsitavalt korjamine. Siis lõpetasime ja lahkusime.
Kuna teetööd Järvakandi alevi keskel ei kutsunud tagasiteed enam jätkama, siis tegime väikse ringi põigates Eidapere teeotsast möödudes veel Lokutalt ning enne teepeale jõudes veel Ahekõnnu Petrula teeotsast möödasõites.
Nautida loomade olemas olu ja edasi liikumist. Anett-Anne-Maiga trenni tehtud, kuid sadulat veel selga panna ei saa. Juulis tekkinud hematoom ei ole veel lõplikult kadunud. Tegin kerget massaaži ja koorisin paranevalt kohalt kärnad ning lisasin taimset salvi. Eks jälgima peab ja tegema mõnda aega paikset massaaži.
Mõtlen, millist sööta andma peaks üliaktiivsele koerale, kes küll kastraat, aga püsib norm konditsioonis. Ostsin täna teadlikkusega maksa lõikeid Nordikule, osad koerad meil ei söö, aga Nordik küll. Purustatud linnuluid ei julge palju sööta. Eelistatud on pehmed ja kõhretest koosnevaid lihajääke. Näit. seasabad, kõrvalõiked, seakõrid, kopsud, maod jne. Kõik need nimetatud on väga head koertele söögiks.