22. august 2016

Ja varsti septembrikuu.

Natuke töödest  tegemistest eemal olla saanuna on ikka päris mõnus. Hämmastav kordagi ei mõelnud töö peale või kodus ootavate tööülesannete suhtes. 
Oii, kuidas mulle meeldib kulgeda pikki maanteid ja maha saigi pea 800 km kolme päevaga. Külastasin ühte vanat reisituttavat Berliini reisilt. Olen selline, kes  eriti plaani ei võta, kellegile külla minna. Ida-Virumaal on ta ainus lähedane tuttav, kellega säilib siiani soe side. 
Kui viimast ööd metsaonnis veetsime, siis küpses plaan lastega läbi arutades, et käime ära. Pikalt reisist siin ei pajata... pigem mis kodus toimus.
Kõigega hoidis kursis Olav, kes neljapäeva õhtul kergelt pohmellis ja viinalõhnadega autosse istus.  Häiris tugevalt, kuid hoidsin enda teada ja midagi teravat ma ei öelnud.  
 Muidu kui temale usaldada loomi võib, kuid seekord oli tema joomaperioodi see teema, et põdes alkoholi tarbimise järgset ärevushäiret. Ja Nordik koer oli sellest kergelt tundlik ning koerad ei osanud ka midagi tarka... Mainin, et kui esimene kõne kodust tuli, et Nordik jahib kanu. Pidi panema koera kinni, mainisin seda Olavile, et võtku asja rahulikult ja proovigu mitte ärevas meeleolus olla. Kuid ma ei hakanud tema otsust ümberlükkama, et koera kinni hoida, kui kanad lahti on. Kurb tunne valitses, kui mõtlesin, et mu töö ja vaev koeraga vett vedama läheb. Koju saanuna lasin koera kohe lahti, oii kui hea meel tal oli. Ja ei mingeid kanu... Loomad ei kannata ebakindlat olekut inimeses, seda enam kui tegu koertega, kes haistavad juba energiate liikumisest, mis meeleolus inimene on. Olav ei olnud tema ise, tajusin seda juba neljapäeva õhtul. Ja veel üks ebameeldivus mis tekitas Olavis rohkem pingeid oli hobuste aiast välja tulek. 
Imestasimegi, et kui me ise kodus oleme ei ole sellist asja, kus hobused ise aiast välja tulevad. Kuid õnneks suutis ennast kokku võtta peale telefonikõnet ning talutas loomad ükshaavalt teise aeda. Kiitsin teda, ei ole mõtet riielda inimesega, kellel on probleem enda sisemsuses peituvate psühholoogiliste probleemidega. 
Ja õnneks, kui teise päeva õhtuks oma laagrit rabasaarele vedasime, siis kõne Olavilt, et kõik on kodus okei. Oli mul meeldiv kuulata. 
Ja koju jõudes jooksid asjad normaalses korras, muidugi teise poole tegemistest ja käimistest ei tea midagi. Kordagi ei suhelnud isegi koduse elu olu ja toimetuste osas. Minule on siiani jäänud teadmine, et keegi peab olema kodus ja nüüd seisab ees veel tuleproov on suurte laste uutesse koolidesse minek, kuidas see mõjutab kõiki protsesse ja edasiminemisi. Mõte on võtta endale üks lastekodu laps, aga millal ei tea. Olen hästi liikuv ja koduseks jääda ka ei taha. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Oi kui kiirelt lendab aeg.

...tõesti, nii palju oleks jagada. Osalesime jälle ratsa orienteerumisel, kus meil läks päris hästi. Osales 8 võistkonda, meie esindus oli n...