Proovisin ennast kurssi viia treenerikutse taotlemisega seonduva praktikal osalemisega. Natuke tekitab mõtlemist, kuid asi nõuab läbi närimist ehk siis mitmete alatundjate-treeneritega suhtlemist, et kõiges soovitud selgitust kuni eksamini välja jõuda. Kuid tundub, et asi on päris töömahukas ja tekkis küsimus kas suudan. Ma ei luba, kuid proovin ja lähenen asjale päris rahulikult. Tean enda seisukohalt ,,tasa sõuad, kaugele jõuad".
Juba vestlus Tondi ratsaklubi treenerina töötava Sirje Argusega jõudsime kuhugile välja. Tunnen teda päris palju, kui kunagi asus Väo karjääri kaldal väike tall (22 hobusega), kus treeneriteks Viive (koolisõit) ja Vello (kolmevõistlusaladel) Viira paar ALMAVÜ Jõu klubi nimetuse all treeniti noori võistlejaid. Olen ajaloo peale mihkel, kui Väost tall Jürisse koliti, siis jäi maha palju olulist paberit, millest sorteerisin endale huvitavamad palad. Saades sealt ka endale ühe huvitava materjali koolisõidu kava läbi töötamiseks.
Muidugi Sirje Argust tuleb ka teada ja tunda ,,Viimse Reliikvia" filmist Agnese rollis, ratsutamises dublandina nime teinuna. Oli üks edukamaid kolmevõistluses Vello Viira õpilasi. Jõudis mitmeid kordi Nõukogude Liidu poolt välja antud meistrivõistluste tiitlitele.
Ei saa ka mainimatta jätta, kellega siiani suhtlen on Ain Unt Lagedi Ratsakooli omaniku ja treenerina. Olen mitmeid kordi teinud temaga koostööd ja muidugi ikka hobuste-ratsutamise valdkonnas.
Jüri talli kujunemisse panustas ja õla alla pani Oolaf Tamberg (A.Sommerlingi direktor). Oli tema üks suur hobustefänn, kes aitas trakeeni parima tõumaterjali hankimisel venemaalt Niitvälja tallidele.
Jüri valmis see kuskil 1984 aastaks. Käisime vanaisaga pidevalt hoone ehitust vaatamas. Kui ma jälle vanaisaga kaasas, palusin mööda minnes, et ta viiks jälle mind sinna. Sinna ma ratsutama ei pääsenud, sest treeneril oli oma arvamus minu kehalistest eeldustest ratsasporti, kuid teadsin Vello taustast pigem rohkem, kui ta arvatavasti ise. Mõnede inimeste teod käisid kohalikke pidi rohkem ette, kui keegi oskab arvata. Kui inimene, kes meelas alkoholile ja muudele ihadele järgi annab, siis jah. Kipub olema külal nii kõrvad, kui silmad... Imestan siiani, et mõned asjad on nii sügavalt mälus kinni.
Rääkida inimestega, mida ma tean ja olen mõndagi ise näinud, kuid teadmine, et negatiivne info isiku kohta otsekoheselt ei vii sihini.
Juba vestlus Tondi ratsaklubi treenerina töötava Sirje Argusega jõudsime kuhugile välja. Tunnen teda päris palju, kui kunagi asus Väo karjääri kaldal väike tall (22 hobusega), kus treeneriteks Viive (koolisõit) ja Vello (kolmevõistlusaladel) Viira paar ALMAVÜ Jõu klubi nimetuse all treeniti noori võistlejaid. Olen ajaloo peale mihkel, kui Väost tall Jürisse koliti, siis jäi maha palju olulist paberit, millest sorteerisin endale huvitavamad palad. Saades sealt ka endale ühe huvitava materjali koolisõidu kava läbi töötamiseks.
Muidugi Sirje Argust tuleb ka teada ja tunda ,,Viimse Reliikvia" filmist Agnese rollis, ratsutamises dublandina nime teinuna. Oli üks edukamaid kolmevõistluses Vello Viira õpilasi. Jõudis mitmeid kordi Nõukogude Liidu poolt välja antud meistrivõistluste tiitlitele.
Ei saa ka mainimatta jätta, kellega siiani suhtlen on Ain Unt Lagedi Ratsakooli omaniku ja treenerina. Olen mitmeid kordi teinud temaga koostööd ja muidugi ikka hobuste-ratsutamise valdkonnas.
Jüri talli kujunemisse panustas ja õla alla pani Oolaf Tamberg (A.Sommerlingi direktor). Oli tema üks suur hobustefänn, kes aitas trakeeni parima tõumaterjali hankimisel venemaalt Niitvälja tallidele.
Jüri valmis see kuskil 1984 aastaks. Käisime vanaisaga pidevalt hoone ehitust vaatamas. Kui ma jälle vanaisaga kaasas, palusin mööda minnes, et ta viiks jälle mind sinna. Sinna ma ratsutama ei pääsenud, sest treeneril oli oma arvamus minu kehalistest eeldustest ratsasporti, kuid teadsin Vello taustast pigem rohkem, kui ta arvatavasti ise. Mõnede inimeste teod käisid kohalikke pidi rohkem ette, kui keegi oskab arvata. Kui inimene, kes meelas alkoholile ja muudele ihadele järgi annab, siis jah. Kipub olema külal nii kõrvad, kui silmad... Imestan siiani, et mõned asjad on nii sügavalt mälus kinni.
Rääkida inimestega, mida ma tean ja olen mõndagi ise näinud, kuid teadmine, et negatiivne info isiku kohta otsekoheselt ei vii sihini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar