Tugiisik versus teraapiatöö

Alustan tänast teemat sellega, et kukkusin töö juures öösel. Ja mitte kergelt, sain seljale ja peale korraliku põrutuse. Sai siis pool ööd tohterdatud. Õnneks oli mul kaasas valu vastast geeli. Kui koju sain, kulges mul edasine tohterdus voodis. Enne koju saamist sai käidud ka apteegis, kust ostsin valuvaigistiga plaastrit. Kuna päeva ajal sai veel magatud korralikult, siis õhtuks oli valu leevendunud. Miks ma ei hakanud pingutama, asi oleks võinud lõppeda vaagna luu murru või mõraga. Olen sünnitanud ikkagi neli last ja ei ole enam esimeses nooruses, siis peab asju ikka peaga mõtlema.

Tugiisiku töö vastu ja poolt tõstetud teemad ehk siis millega ise olen kokku puutunud. Probleemid ehk siis negatiivsed ja positiivsed juhtumid ühe lapsega.

Miks ma seda teen? Tunnen huvi psühhooloogia vastu. Olen ise elanud, kus mind pole paljuskis olukordades mõistetud. Palju on selliseid olukordasid kus mind on välja naerdud jne või minu enda soovide vastu käitutud. 

Aastaid tagasi sai hakatud ühele lastekodu lapsele tugipereks. Ja kui palju oli tal iseloomu probleeme. Läbi hobuste sai teda arendatud positiivsemaks.  Iga ebaõnnestumise korral läks endast välja. Loopis asju laiali, kui tekkis ebaõnnestumise tunne. Ja mis nüüd, uskumatu on kuulda, kuidas olen lapsepõlve ära rikkunud...  Tundub, et keegi valetab, aga jah. Las valetab, tegelikult niikaua kui elab lastekodu juhataja on tema teadlik kellega siiski tegu. Kuigi piiblis on õp. üks allikas ei keeda kunagi halba ega head vett, see on mõtteline tekst ja tuleb osata lahti endale seletada. Allikaks peetakse siiski inimese individuaalset omadust oma suhteid hoida kas siis positiivsena või negatiivsena. Kui inimene on loodud negatiivseks siis seda ka ta jääb elu lõpuni. Kes on positiivne suudab kõiges alati selleks jääda ning luua tervikliku mina pildi endast jne.

Miks tuli mõte jagada, mul on eesmärk saada perede nõustajaks. 

Ajutöö

Viimasel ajal olen ennast tabanud pidevalt mõtlemast, kuidas ma ehitan trenne ülesse. Lähtun juba indiviidist , vaimsest ja füüsilisest  valmis olekust. Ja peale selle veel mõtisklen muudel teemadel, kuidas muuta trenni efektiivsemaks, et sellest oleks treenitaval koormust, mis pärast trenni oleks arusaadav, et midagi on tehtud. Väga palju trennis on selliseid asju, mis eelistatud on tasakaaluks, siis hobuse liikumisega kohanemiseks.  Ja vastavalt võimetele raskust tekitavat füüsilist koormust.

Olles ühe raske etapi enda elus läbinud, vaatamata ennast kaotamata suutsin raskustele  jääda positiivseks ja pühenduda veel koolitusele. Ja võita raske lahing endale ootamatult ja üllataval kombel hästi kergelt. Mõni kuu tagasi murdsin pead, kuidas asju lahendada, ei suutnud  iga hinnaga ennast tabanud shoki seisundis  sundida isegi mitte juriidiliselt ennast harima. Lasin asjadel lihtsalt juhtuda, hõljudes shokis ja ühel hetkel kui ma sain sellest kõigest üle. Alustasin enese füüsilise trenniga, ehmatavaks teguriks oli keha meeletu ülekaal ja söögiisu... Nüüd on saanud kõik taas normi. Mis head meelt valmistab, endaga tegelemine ja võita endast tavapärane mugavustsoon, anda oma füüsilisele keha midagi tavatut, uut ehk siis shoki teraapia on kõige parem füüsiline koormus. Esimene karm külm, mille tõttu mu poja auto keeldus käivitumast. Õppida ära linna liini transpordiga liiklemine. Bussi piletite ostmine jne. Õppida uues olukorras midagi, ehk siis ületada oma mugavustsoon shoki treaapiaga.

 Tsau rahvas!

Igal juhul on mõnus teavitada, et tegemisi toetavad ikka teenuse tellijad. Kaifin täiega lastele trenne andes kui ka metsateel matkates hobustega. ei ole midagi põnevat, kui korda läinud tegemised. 

Herta läks uude koju, kus ta elab oma vanaduspõlve viimased päevad ehk siis niikaua kui talle elupäevi on antud. Saab süüa nii palju tahab ei pea pidevalt meie tundma muret, et mõni hommik jälle aed kusagilt maha nügitud. Hobused on võrratud oma leidlikusega. Muidugi, kui maha nügimised aga igapäevaseks muutuvad, siis saab minulgi mõõt täis. Eks juba ammu kaalusin Herta osas kas magama panekut või leida sobiv elamisväärne kodu, kus veeta lõpu päevad. Vabandan lugejate ees kiirelt, aga kujutage ette, olen juba mitu hobuse surma pidanud nii üle elama, kus ma istun maas ja ootan ,,kiiret abi", kuid tavaliselt jäävad need hiljaks ja lõpp tulemus on olnud. Hobune on lahkunud siit ilmas pea minu süles...ma ei tea miks... Minu jaoks loob alati see segaseid tundeid, pärast esimese hooga pean alati ennast koguma ja kohe teavitama veterinaari kelle tulek viibimas oma kohustuste tõttu. 

Samas pidin langetama valiku otsuseid, keda jätta ja keda mitte. Hetkel arv ikka päris suur. Natuke võiks vähem olla. Kevadel tuleb teine valiku laine. Siis langetame otuse nendele, kes küll võimekad, noored, kuid siiani pole varssunud, muidugi veel seletamatu trauma üle elanud loomadele. Sinnani elame, tegutseme, treenime jne. 

Talve jätkudes...

Pingest vabaks...ikka ja jälle kohtun teemaga, kui keegi on pinges.

 https://bioneer.ee/pingetest-priiks-m%C3%B5ne-minutiga

Mõtleme ja mõtiskleme...

 Täna taas olid mu neli musketäri heinarullide juures. Esimese hooga pahandasin, aga pärast selgus tõde, kuidas hobused heinte juurde pääsesid. Kuna poeg ja Olav korrastasid hobuste varjualust, siis olid kopli värava maha jätnud, kuna värava traadi maha panekul annab maapind päris korralikult edasi, siis välja polnud väravast ,mitte tulnud. Vaid sellisest kohast, kust Herta mõni nädal tagasi postid maa seest välja nügis. Ja sama targalt mind nähes oskasid kohe ka koplisse tagasi joosta. Juba neli suurt hobust oskavad palju pahandust teha. Ega nad ju enam ei söö, siis nad juba raiskavad sööta. Iga üks oli siis meelepärase rulli leidnud ja sealt siis vastavalt oma oskustele juba näksi teinud. Vot selliselt algas mu tänane päev.

Teab mitmes öö ma jälle üleval olen olnud. Täitsa müstika, kuidas mulle mõjub täiskuu öö. Hommiku eel jään korraks magama ja ärgates ootab mind tõeliselt jama tunne(nimetan ise seda nagu oleks grillkana); väsimus, suutmatus midagi teha, kõike tuleb endast sundida, silmad jooksevad vett jne. Mis ma siis teen, vedelen ja veeretan ööd kodus voodis mängides arvuti mänge või kui tööl, siis vaatan arvutis tõsielulisi saateid. 

Killuke klippi eilse trenni algusest. Olles aidanud lapsed Lacky-Liisu valmis panna. Tegi mind juba tähelepanelikuks Lacky ebalev käitumine ning põgenemine eest ära karjamaal. Kätte saanuna ja talutanud lasipuu juurde, väljendas nii minu kui ratsaniku suhtes vaenulikkust. Katsusin igalt poolt, kuid mingit märgatavat valu aistingut ei olnud. Isegi saduldamine valmistas loomale pinget ja inimest tõrjuvat väljendavat keha keelt. Lõpuks olles saanud sadula alla, hakkas silma veel vasaku külje poolt minu liigutused, mille peale kas näidati vihaseid silmi või järsult edasi-tagasi liigutamisega kõrvu. Kui platsi peale sain, tegin viis minutit ühele poole ja viis minutit teisele poole traavi, et jälgida keha keelt. Kutsusin ratsaniku hobuse juurde, kuid Lacky tegi järsu eemale tõmbumise liigutuse. Ei hakanud hobust enam kasutama. Kui loomal eksistreerib mingil põhjusel seletamatu käitumine, siis ei tohi teda ära kasutada. Eelmine päev käidi vaktsineerimas, siis võis olla ka üks põhjus sellest. Loom võib olla polnud valmis olema trenniks, miski valmistas probleemi loomale. Või peitus ratsaniku meeleolus mingi seletamatu pinge, mis võis tekitada vastumeelsust. 

Täna Anete töölt koju jõudes, esimese teemana olles riided vahetanud ning võttis siseruumidest Lacky ja suundus õue trenni tegema. Ja nüüd trenni lõpus Anete oma seisukoha teavitas, et Lackyga kõik korras. Siis jõudsime järeldusele, et probleem peitus ratsaniku sisemises emotsionaalses seisundis. Taas see nõue, vanemad aidake lastel keskenduda positiivse seisundiga trenni minekule.

Meie mõtleme loomakeskselt. 

Mida ma ülekõige hetkel olen hindama hakanud on, lastetrennid ja neid trenni toomas lapsevanemaid. Ja nii ongi juhtunud, et teatud olukordades rõõmustame koos vanematega. Kui laps on endast ületanud mingi isikliku barjääri ja suudab edasi anda omi mõtteid või oskab ema kaasa rääkides, mis loob parima  treeningvormi lapses. 

Mainin, trennis juhtub kõike ja palju asju ei suuda me kunagi ette näha. Kunagi ei saa me aga kellegi või millegi peale näpuga näidata.

 Ja nii ongi, et hetkel iga nädala vahetuseti sõltub jälle kes saab osaleda trennis. Kuna hetkel on veel coroona teema õhus. Siis ma ei võta ka haigeid kui ka lähikontaktis olnud inimesi. Üks põhjus on mu tütar kes käis värskelt mandlite opil.

 Novembrikuu teine nädal on alanud heitlikult ja talvisemalt. Mis teha, aeg on selline. Peame taas minema talvele aktiivselt vastu. Ise füüsiliselt tegutsema ja hobustele sama võimaldama.

Mõni nädal tagasi sain ehmatuse osaliseks avastades, et keha kaal on tõusnud mitte sobivasse kaalu numbrisse. Ega miskit, kuna vanus selline, siis hakkasin uurima. Mis aitab ülekõige ainevahetuse kiiremaks. Aeg ajalt tuleb seda teha, muidu ebasobivatesse kohtadesse ladestunud rasv muutub tervisele ohtlikuks. See selleks, lihtsalt törts inimjuttu ning kuulsat naistevada kah sekka... mõlgutamisena. 

Loodan ja usun, et ilmad ka sellised tulevad, kus saaks hobustega teha veel matku. Jälgime ilma ning mainin, et lastetrennid jätkuvad sama süsteemiga edasi nagu on seda praegu toimunud. 

Sügis oma ilmadega,

vahel veidi külmadega,
vihisevalt tuulisena,
värviliselt pilvisena,
lehemängus värvidena,
puudel oksaraagudena
üllatamas igal aastal,
kui Sa oskad, ringi vaata,
naudi kõike südamega,
hellita end ilusaga,
kurbus välja lase endast,
et saaks südamega kanda
headust, hetki, hellitusi,
rõõmuhetki, kallistusi...

- Tarmo Selter 

Vanade hobustega on juba kord selline teema, et hädad ei ütle, kui nad tulevad. Viimane aasta on mitu korda Katal ühe tagumise jala välja väänamise komme. Niikui komistab on longe kohal. Ohkama võtab, mulle ei meeldi kohe mitte üks teps, kui loomal jälle probleemid. Katil tänavu aasta mitu korda jala välja väänamise teemat olnud.