Viimasel ajal olen ennast tabanud pidevalt mõtlemast, kuidas ma ehitan trenne ülesse. Lähtun juba indiviidist , vaimsest ja füüsilisest valmis olekust. Ja peale selle veel mõtisklen muudel teemadel, kuidas muuta trenni efektiivsemaks, et sellest oleks treenitaval koormust, mis pärast trenni oleks arusaadav, et midagi on tehtud. Väga palju trennis on selliseid asju, mis eelistatud on tasakaaluks, siis hobuse liikumisega kohanemiseks. Ja vastavalt võimetele raskust tekitavat füüsilist koormust.
Olles ühe raske etapi enda elus läbinud, vaatamata ennast kaotamata suutsin raskustele jääda positiivseks ja pühenduda veel koolitusele. Ja võita raske lahing endale ootamatult ja üllataval kombel hästi kergelt. Mõni kuu tagasi murdsin pead, kuidas asju lahendada, ei suutnud iga hinnaga ennast tabanud shoki seisundis sundida isegi mitte juriidiliselt ennast harima. Lasin asjadel lihtsalt juhtuda, hõljudes shokis ja ühel hetkel kui ma sain sellest kõigest üle. Alustasin enese füüsilise trenniga, ehmatavaks teguriks oli keha meeletu ülekaal ja söögiisu... Nüüd on saanud kõik taas normi. Mis head meelt valmistab, endaga tegelemine ja võita endast tavapärane mugavustsoon, anda oma füüsilisele keha midagi tavatut, uut ehk siis shoki teraapia on kõige parem füüsiline koormus. Esimene karm külm, mille tõttu mu poja auto keeldus käivitumast. Õppida ära linna liini transpordiga liiklemine. Bussi piletite ostmine jne. Õppida uues olukorras midagi, ehk siis ületada oma mugavustsoon shoki treaapiaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar