Alustan tänast teemat sellega, et kukkusin töö juures öösel. Ja mitte kergelt, sain seljale ja peale korraliku põrutuse. Sai siis pool ööd tohterdatud. Õnneks oli mul kaasas valu vastast geeli. Kui koju sain, kulges mul edasine tohterdus voodis. Enne koju saamist sai käidud ka apteegis, kust ostsin valuvaigistiga plaastrit. Kuna päeva ajal sai veel magatud korralikult, siis õhtuks oli valu leevendunud. Miks ma ei hakanud pingutama, asi oleks võinud lõppeda vaagna luu murru või mõraga. Olen sünnitanud ikkagi neli last ja ei ole enam esimeses nooruses, siis peab asju ikka peaga mõtlema.
Tugiisiku töö vastu ja poolt tõstetud teemad ehk siis millega ise olen kokku puutunud. Probleemid ehk siis negatiivsed ja positiivsed juhtumid ühe lapsega.
Miks ma seda teen? Tunnen huvi psühhooloogia vastu. Olen ise elanud, kus mind pole paljuskis olukordades mõistetud. Palju on selliseid olukordasid kus mind on välja naerdud jne või minu enda soovide vastu käitutud.
Aastaid tagasi sai hakatud ühele lastekodu lapsele tugipereks. Ja kui palju oli tal iseloomu probleeme. Läbi hobuste sai teda arendatud positiivsemaks. Iga ebaõnnestumise korral läks endast välja. Loopis asju laiali, kui tekkis ebaõnnestumise tunne. Ja mis nüüd, uskumatu on kuulda, kuidas olen lapsepõlve ära rikkunud... Tundub, et keegi valetab, aga jah. Las valetab, tegelikult niikaua kui elab lastekodu juhataja on tema teadlik kellega siiski tegu. Kuigi piiblis on õp. üks allikas ei keeda kunagi halba ega head vett, see on mõtteline tekst ja tuleb osata lahti endale seletada. Allikaks peetakse siiski inimese individuaalset omadust oma suhteid hoida kas siis positiivsena või negatiivsena. Kui inimene on loodud negatiivseks siis seda ka ta jääb elu lõpuni. Kes on positiivne suudab kõiges alati selleks jääda ning luua tervikliku mina pildi endast jne.
Miks tuli mõte jagada, mul on eesmärk saada perede nõustajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar