Tsau rahvas!

Igal juhul on mõnus teavitada, et tegemisi toetavad ikka teenuse tellijad. Kaifin täiega lastele trenne andes kui ka metsateel matkates hobustega. ei ole midagi põnevat, kui korda läinud tegemised. 

Herta läks uude koju, kus ta elab oma vanaduspõlve viimased päevad ehk siis niikaua kui talle elupäevi on antud. Saab süüa nii palju tahab ei pea pidevalt meie tundma muret, et mõni hommik jälle aed kusagilt maha nügitud. Hobused on võrratud oma leidlikusega. Muidugi, kui maha nügimised aga igapäevaseks muutuvad, siis saab minulgi mõõt täis. Eks juba ammu kaalusin Herta osas kas magama panekut või leida sobiv elamisväärne kodu, kus veeta lõpu päevad. Vabandan lugejate ees kiirelt, aga kujutage ette, olen juba mitu hobuse surma pidanud nii üle elama, kus ma istun maas ja ootan ,,kiiret abi", kuid tavaliselt jäävad need hiljaks ja lõpp tulemus on olnud. Hobune on lahkunud siit ilmas pea minu süles...ma ei tea miks... Minu jaoks loob alati see segaseid tundeid, pärast esimese hooga pean alati ennast koguma ja kohe teavitama veterinaari kelle tulek viibimas oma kohustuste tõttu. 

Samas pidin langetama valiku otsuseid, keda jätta ja keda mitte. Hetkel arv ikka päris suur. Natuke võiks vähem olla. Kevadel tuleb teine valiku laine. Siis langetame otuse nendele, kes küll võimekad, noored, kuid siiani pole varssunud, muidugi veel seletamatu trauma üle elanud loomadele. Sinnani elame, tegutseme, treenime jne. 

Talve jätkudes...