Saigi selle nädala alguses uuritud, kui palju lapsi laagrisse tulemas on. Selgus, et esimesse laagrisse on veel mõni vaba koht. 
Mida annab laagri korraldamine meile, valmistab meid ette vastutus rikkaks ülesandeks. Hetkel on valmimas väliköök... Kujutan ette, kuidas seal saab valmistada süüa laagrilastele. Esimese laagri eripära on see, et selles korraldame laagri lõpus veel võistluse takistus sõidus kolme talli noorratsanike vahel. Tellitud on karikad ja diplomid. Uurime, kes oleks ka kohtunik ehk siis kutsume kes on väljaspoolt talli. Meie oma talu esimene mitte ametlik võistlus. Juba vaimu silmas kujutame ette, kuidas olukord olema saab. Vahelduseks on vaja ka meil luua sidemeid teiste tallidega. 
Soov oleks, et aastaringselt käiksid ratsutajad, meil piisavalt trenni hobuseid. Bussiliiklus on selline, et Raplast meile saab pea 1 km kaugusele. Ja läbi metsa meile ei ole ju pikka maad. Trenni ajaks sobiv aeg kulub hobustega tegeldes 4 tundi olematuks mõnusaks ajaveetmiseks. Ja pärast neli tundi aega veetmist hobuste seltsis jõuab taas bussile. Hetkel kehtib veel kooliõpilastele tasuta sõit. Näit, mina ei saa, meie maakonnas kehtib teine seadus, et teatud vanus peab tasuma bussi sõidu eest ja need kes kooliõpilased kui ka pensionärid on siis tasuta sõidu õigus.
Paljusid asju korraldame suure innu ja kirega. Huvi on olemas... 

Üks minu lemmiktegevusi on ujumine. Nii palju kui võimalik ja nii kaua kui võimalik. Võin tunde vees liguneda ehk siis ujuda. Meeldib pikki distantse võtta ujumiseks. Tavaliselt ujulas alla 1000 m ma ei uju. 

Teine mu suurim kirg orienteerumine. Eile hommikul uurisin kus Eestimaa paigus toimuvad orienteerumised ning valik langes juba koertekrossi aegadest Rannametsa luitelooduskaitsealal korraldatav orienteerumine. Kõik algus oli kena, võtsime tütrega ette suure ampsu ehk plaani 21 punkti, kuna tegu oli valikrajaga ehk siis valida sai omale meelepärased punktid ja neid otsima minna, kuni 13 oli kõik kena, siis kui teisele poole teed saime, kadusid nagu nõiaväel punktid ja inimesed. Tütar oleks soovinud veel edasi minna, kuid pidasin juba targemaks, et jätaks sinna paika, kuna äike oli tulekul. Kuid see mind ei hirmutanud, pigem kuivav suu ja suur janu tunne. Suur palavus oli kurnav ja janu tekitav, mis ikka otsisin abi osutavaid taimi (orasheinad võilill või miskit veel mida oleks saanud kasutada suud niisutavana. Lõpuks leidsin lahenduse, et parimaks on rabataimestikule iseloomulik sammal, kui selle kihi alumise poole vastu nägu jahutamiseks ning niisutamiseks kasutasin taastus olemine. Ja proovisin ka leida rabasambla põhjast tilka vett, et organismile turgutamiseks anda. Päris rappa ka minna sellepärast ei soostunud. Kuna ühel hetkel kui otsus tagasi minekuks tuli, siis päästis veel olukorra äikesega kaasnev tugev vihma sadu. Puude lehtedelt korjates rohkem, sellises olukorras ei mõtle enam kas on hügieeniline või mitte. Ellu jäämise nimel tuleb teine kord teha seda mida loodus võib pakkuda. Olen joonud raba vett, kui ka allika vett..ei ole vahet. Ühe korra oma elus patustasin kuivanud mõgijõe vett juues. Seda teha ei tohi, olgu vesi alati mingis ringluses. Teada olevalt on rabad ja sood meie elukeskkonna puhta õhu reservuaar... nii et teadmised bioloogiast tulevad kasuks. Eilse orienteerumise jutuks, et lõpetasin sel ajal, kui kõik asjad olid pakitud ja inimesed lahkunud. Ainus kes meid ootas oli finishi kohtunik, et saaks tagasi oma si pulgad. 

Soovin teile kõigile julgeid tegemisi ja julgeid samme unistuste elluviimiseks.

Loodus on ikka võrratu. Täna lähen siis mõne tunnisele ratsamatkale. Kui keegi soovib ühineda on seda võimalik teha. Ja teate kui valged on ööd. Lihtsalt võrratud.

Uskumatul kombel läks kaduma meie kukeke Petka. Otsin oma kanakarjale uut kuningat.

Eelmise nädala lõpp kujunes piisavalt tegude rohkeks. Lõpetasin pühapäeval siis oma sünnipäevaga.Enamus tegevusi kujunes ikka hobustega. Lastekaitsepäeva üritus Lipal.

Viimane aeg on utsitama inimesi mugavast tsoonist välja astuma. Ööd on nii valged ja tahaks kappama grupiga minna. Midagi põnevat, midagi erilist... nii et kes te siia kiikate... võiks midagi ette võtta.
Kabjalised igatsevad põnevaid tegemisi...
Vaja on koorida maapind, siis tellida killustikku, et täita vundamendi pinnas, kuhu rajame tuleviku laagrite jaoks väliköögi. 

Tänusõnad, kes mõtlevad kaasa ja jagavad omi mõtteid. Tõesti, mu hinge vaevab ikka Teele lugu, mida ma ei saa kuidagi peast. 15 aastane hobune magama ja mille pärast ... jalgade pärast. 
Teele õde Teeba kes küll aasta noorem... imestan ja mõistus ei taha kuidagi omaks võtta teadmist, et kuidas võimalik saab olla, et jalad läbi 15 aastasel hobusel.
See selleks, elame edasi ja hetkel endale antud lubadus, et püüame elada nii paljuga kui neid on ja aretada nii palju kui on võimalusi. Hiljem kuulda looma kannatusi ning jäävad ära mõtlemised, et kas sai ikka hobune heasse talli või peresse. Teataval määral nii nagu ikka, kui neid rohkem, tõusevad ka kulutused ning ajakulu individuaalse lähenemisega suureneb. Kõik vajavad seda tähelepanu, ravimeid, mineraale-vitamiine jne. Loomapidamine on pidev protsess, kus ei tohi kaotada üheskis asjas oma jälgimist loomade tervisele jne.
Viimasel nädalavahetusel sai ka perepäev või siis avatud talupäev selja taha. Tütar Aade, kes siis meister kokk ja küpsetas avatud kohviku tarbeks päris mitmeid küpsetisi. Sai tänu oma pühendumisele kutse 31.05 välja minna oma küpsetistega. Väga hästi läbi mõeldud ja oskuslikult välja pandud küpsetised olid ühed päeva tõmbenumbrid külalistele... Eks see oli meile esimene kord.
Sassu näiteks põeb iga aastast allergiat. Peab igapäevaselt silma tilku panema, muidu on need mädase sekreediga kinni kleepunud. Puhastamine ja pesemine kuulub asja juurde. Imestan ka Sassu mokkade osas, ka needki on hästi tundlikud. Vahel saab talle määrida tõrva sisaldavat nahaprobleemide tökatit. Lõhn on hästi meeldiv.
Selja taha on jäänud talgu päev, unistamised seltskonnas, maha sai viimasel nädalavahetusel kartul. Sõnnikut suurt välja vedada ei jõudnud, aga eks vaatab, sügiseks teine hoone ka vaja tühjaks saada. 
Raks on lahe täku poiss, hoiame sees, kuna meil kaks ponimära, kes on valmis tiivad selga võtma ja salaja täku juures käima, siis juba ettenägelikkuse mõttes on poiss sees. Raks on oma eluoluga ära harjunud ja sarviliste sõbsidega sina peal. Kõike jagatakse ja koos tukutakse. Nii võrd armsad hetked. Isegi sõnnikut välja vedades, oli Raks oma moraalse füüsilise olemas oluga kohe kaasa elamas, küll proovis hargi vart või mind ninaga nügides. Kui palju ma ka teda ära ei ajanud, oli ta kohe tagasi ning valmis sõprust sobitama. Võrreldes mõne teise täkuga on ta hoopis leebe variant. Talutamisel alguses kui välja lähme on ta tiba pöörane, aga kui natuke lasta joosta korde peal muutub rahulikuks ja alluvaks. 
Taas kui mind jälle kodus polnud, lahkus merisigade vikerkaare maale meie kaua aegne sõber Mr Lola. Mõni aeg tagasi pakuti kahte emast merisea poega.Keeldusin võtmast, hetkel pidurid peal. Tahaks natuke kergemalt. Olen võtnud hetkel mõttesse, et las lähevad kõik oma aja ja eluga oma teed. Võtaksin väikse pausi toaloomadele. Eelistatud on hetkel toalinnud. 
On veel mitmeid vahendeid puudu mida vajan. Mõtlen vankrit, heinapressi, ehituste lõpetamisele kuluvat rahasummast... jne. Usun, et kindlalt saavad ka need olema... 

Suht ebamugav on kui harva mingit portaali kasutada ja sinna logimisel kipub parool ununema. Peaks hakkama tegema siia rohkem asja. Niisama tühja, ei viitsi ka kirja pilti panna. Kasvõi igapäevase elu juures, kes hetkel hobustele rohkem pühendunud. Hetkel ajas tagasi vaadates tundub, et aeg on lausa lennanud. 
Panen ka siia, et sai loetud taas uudist, et Teele kes Soome tallis Telma nime kandis lahkus vikerkaare taha... Teate kui kurb, kuulda... igat masti mõtteid jooksis peast läbi. Elus alati nii, et selle kõige suurema kiirustamise juures ei tohi me kunagi omaenese mõistust kaotada ehk siis laskuda kuhjunud mõtete virrvarri. Lõpuks kui tajusin, et mõtted peas ikka närivad, pöördusin otse omaniku poole. Ja mis tegelikult selgus... jalad olid olnud läbi. Elas valu vaigistite peal. Jube... meil eestis püütakse anda maksimum, kuid oletan, et eks leidsid, vaja uusi hobuseid ja eks see oli omanikule lahendus. Kurb ja eks selline suhtumine tekitab pessimismi edaspidi müüa hobuseid Soome. Eks sai siis vetidega arutlevas vormis suheldud, et mis tegelikult Soome tallides toimub. Jah nii see on, toon lihtsa näite...
Eelmine aasta saabusid kaks ruunapoissi meie majapidamisse. Kes naudivad vabadust ja on aru saanud, et see mida neile pakutakse on neile nüüd teenitud puhkus. Jube lahe on neid vaadata, kuidas nad kappavad ja tagant ülesse viskavad. Või kui Pokker kopli servas hirnatades jälgib teiste noorte trennitamisi. Ja siis mõelda, et mida ma tegelikult pakun võõrastele hobustele. Meil pole suurt koormust, enamus ajast läheb noortele. Ja kui kuulsin Teele jalaprobleemist, analüüsisin läbi oma suksude jalad kel vanust 15 ja  peale kauba. Võtan näiteks ette Herta kel täitumas pea 20 aastat. Ja ütleks ei saa aru, et nii palju vanust oleks. Või siis Katariina, kes meil juba 20 ja on käima oma 21 eluaastat. Kuid me ei rakenda tedagi enam nii sadula alla. On teeninud ära oma mõnusa puhkuse. Ei meenu kuskilt poolt ühegi hobuse puhul jalgade probleemist... 
Esitangi küsimuse, et kuidas tekib jalagades närvi põletik või lahtised luukillud? 
Kas tõesti on Soome mõnes tallis raha tähtsal kohal. Olles jälginud erinevate hobuste teekondasid Soome spordimaastikel siis oleme saanud aru, milline tall on hobuse sõbralik. Muidugi ükskord saavad kõik kord vanaks, eks siis ole näha millised tegurid neid tabavad.

Hüvasti Conor...

Alustan oma tänast postitust kurva sõnumiga. Conor lahkus oma parimatele jahimaadele, kus pole probleeme, kus pole vaja tunda, et silmist pime... eks endalgi tuli nutt kurku kui nägin esmakordselt Conorit (keda hüüti vanas kodus Titaks). Eks enda koera Pipi lahkumine koerte paradiisi ajendas võtma Conorit, et pakkuda ühele koerale väärtusliku kodu koos vajaliku hoolitsusega. Nii paljukest teda meile jagus, aga tal oli hea elu. 
Nägin, kuidas ta mõistis, et talle pakutakse parimat. Nädal aega ta tarbis võimsalt kõike mida ma talle ette andsin. Tundsin siiralt head meelt, et suudan oma teadmiste põhiselt koera sööta, kuid teine nädal algas juba koeral söömisest keeldumisega. Edasi kulges nii, otsisin juba parimaid söötasid, et tagada Conori elule piisav mineraalide-vitamiinidest kindlustatud elutegevus. Küll hankisin maksa ja peeneks hakitud lihamassi, et teise toidu sisse segatuna lisada väärtuslikku toitu, mis tagaks hea elutegevuse elunditele. Kuid jah, eile oli see päev, kui koer oma silma lõplikult kinni pani ja vikerkaaresilla taha loojus, et astuda koerte paradiisi, kus käpp on kerge ... 
Nii see on, võib olla, see oli talle kerge. Kuid üks hea teadmine, püüdsime mis oli meie võimuses, anda talle parimat... 

Sel aastal on siis ka meil plaanitud talgupäevake. Ei tahtnud korraldada, siis kui on ülemaailmselt see tehtav. Plaanis on algus teha väliköögile, kus saab suvel laagris olevatele lastele valmistada toit ja kohe ka süüa. Võib olla peab mõtlema ka kus oleks pesemise võimalus ka ... Siiani oleme kasutanud majas olevat pesuruumi...
Liigume ja mõtleme, et mis edasi, viimased päevad on kulgenud selles mõtlemise faasis, et saaks midagi uut majja ja millel oleks edaspidi pikemas perspetiivis kasutus. Oleks omanäoline ja ümbrusmiljööga kokku sulanduv. 
Millest peaks alustama...
vundament
ehitusmaterjalist puit+vundamendiks vajaminev materjal
rahaliselt siis päris suur kulu...