Suht ebamugav on kui harva mingit portaali kasutada ja sinna logimisel kipub parool ununema. Peaks hakkama tegema siia rohkem asja. Niisama tühja, ei viitsi ka kirja pilti panna. Kasvõi igapäevase elu juures, kes hetkel hobustele rohkem pühendunud. Hetkel ajas tagasi vaadates tundub, et aeg on lausa lennanud.
Panen ka siia, et sai loetud taas uudist, et Teele kes Soome tallis Telma nime kandis lahkus vikerkaare taha... Teate kui kurb, kuulda... igat masti mõtteid jooksis peast läbi. Elus alati nii, et selle kõige suurema kiirustamise juures ei tohi me kunagi omaenese mõistust kaotada ehk siis laskuda kuhjunud mõtete virrvarri. Lõpuks kui tajusin, et mõtted peas ikka närivad, pöördusin otse omaniku poole. Ja mis tegelikult selgus... jalad olid olnud läbi. Elas valu vaigistite peal. Jube... meil eestis püütakse anda maksimum, kuid oletan, et eks leidsid, vaja uusi hobuseid ja eks see oli omanikule lahendus. Kurb ja eks selline suhtumine tekitab pessimismi edaspidi müüa hobuseid Soome. Eks sai siis vetidega arutlevas vormis suheldud, et mis tegelikult Soome tallides toimub. Jah nii see on, toon lihtsa näite...
Eelmine aasta saabusid kaks ruunapoissi meie majapidamisse. Kes naudivad vabadust ja on aru saanud, et see mida neile pakutakse on neile nüüd teenitud puhkus. Jube lahe on neid vaadata, kuidas nad kappavad ja tagant ülesse viskavad. Või kui Pokker kopli servas hirnatades jälgib teiste noorte trennitamisi. Ja siis mõelda, et mida ma tegelikult pakun võõrastele hobustele. Meil pole suurt koormust, enamus ajast läheb noortele. Ja kui kuulsin Teele jalaprobleemist, analüüsisin läbi oma suksude jalad kel vanust 15 ja peale kauba. Võtan näiteks ette Herta kel täitumas pea 20 aastat. Ja ütleks ei saa aru, et nii palju vanust oleks. Või siis Katariina, kes meil juba 20 ja on käima oma 21 eluaastat. Kuid me ei rakenda tedagi enam nii sadula alla. On teeninud ära oma mõnusa puhkuse. Ei meenu kuskilt poolt ühegi hobuse puhul jalgade probleemist...
Esitangi küsimuse, et kuidas tekib jalagades närvi põletik või lahtised luukillud?
Kas tõesti on Soome mõnes tallis raha tähtsal kohal. Olles jälginud erinevate hobuste teekondasid Soome spordimaastikel siis oleme saanud aru, milline tall on hobuse sõbralik. Muidugi ükskord saavad kõik kord vanaks, eks siis ole näha millised tegurid neid tabavad.
Panen ka siia, et sai loetud taas uudist, et Teele kes Soome tallis Telma nime kandis lahkus vikerkaare taha... Teate kui kurb, kuulda... igat masti mõtteid jooksis peast läbi. Elus alati nii, et selle kõige suurema kiirustamise juures ei tohi me kunagi omaenese mõistust kaotada ehk siis laskuda kuhjunud mõtete virrvarri. Lõpuks kui tajusin, et mõtted peas ikka närivad, pöördusin otse omaniku poole. Ja mis tegelikult selgus... jalad olid olnud läbi. Elas valu vaigistite peal. Jube... meil eestis püütakse anda maksimum, kuid oletan, et eks leidsid, vaja uusi hobuseid ja eks see oli omanikule lahendus. Kurb ja eks selline suhtumine tekitab pessimismi edaspidi müüa hobuseid Soome. Eks sai siis vetidega arutlevas vormis suheldud, et mis tegelikult Soome tallides toimub. Jah nii see on, toon lihtsa näite...
Eelmine aasta saabusid kaks ruunapoissi meie majapidamisse. Kes naudivad vabadust ja on aru saanud, et see mida neile pakutakse on neile nüüd teenitud puhkus. Jube lahe on neid vaadata, kuidas nad kappavad ja tagant ülesse viskavad. Või kui Pokker kopli servas hirnatades jälgib teiste noorte trennitamisi. Ja siis mõelda, et mida ma tegelikult pakun võõrastele hobustele. Meil pole suurt koormust, enamus ajast läheb noortele. Ja kui kuulsin Teele jalaprobleemist, analüüsisin läbi oma suksude jalad kel vanust 15 ja peale kauba. Võtan näiteks ette Herta kel täitumas pea 20 aastat. Ja ütleks ei saa aru, et nii palju vanust oleks. Või siis Katariina, kes meil juba 20 ja on käima oma 21 eluaastat. Kuid me ei rakenda tedagi enam nii sadula alla. On teeninud ära oma mõnusa puhkuse. Ei meenu kuskilt poolt ühegi hobuse puhul jalgade probleemist...
Esitangi küsimuse, et kuidas tekib jalagades närvi põletik või lahtised luukillud?
Kas tõesti on Soome mõnes tallis raha tähtsal kohal. Olles jälginud erinevate hobuste teekondasid Soome spordimaastikel siis oleme saanud aru, milline tall on hobuse sõbralik. Muidugi ükskord saavad kõik kord vanaks, eks siis ole näha millised tegurid neid tabavad.
Soomes on 95% ratsakoolidel raha nr 1 tähtsusega. Kui hobune teeb 4h päevas, siis ei saa teda oma koduse muruniidukiga võrrelda.
VastaKustutaSoome ratsakoolid võivad (!) olla päris koledad kombinaadid. Nii mõnigi ratsakool ei varjagi, et hobused ostetakse ideega, et teevad nii kaua trenne, kuni tervis vastu peab. Mis reaalses elus tähendab vaid mõnda aastat. Mõne aastaga trööbatakse hobused läbi ja siis võetakse uued ette. Samas olen seda suhtumist hobustesse kohanud ka mõnes Eesti ja eriti Tallinna ja Tallinna lähistes suuremates ratsakoolides. Kurb, kui hobune on ese...
VastaKustuta