7. mai 2019

Hüvasti Conor...

Alustan oma tänast postitust kurva sõnumiga. Conor lahkus oma parimatele jahimaadele, kus pole probleeme, kus pole vaja tunda, et silmist pime... eks endalgi tuli nutt kurku kui nägin esmakordselt Conorit (keda hüüti vanas kodus Titaks). Eks enda koera Pipi lahkumine koerte paradiisi ajendas võtma Conorit, et pakkuda ühele koerale väärtusliku kodu koos vajaliku hoolitsusega. Nii paljukest teda meile jagus, aga tal oli hea elu. 
Nägin, kuidas ta mõistis, et talle pakutakse parimat. Nädal aega ta tarbis võimsalt kõike mida ma talle ette andsin. Tundsin siiralt head meelt, et suudan oma teadmiste põhiselt koera sööta, kuid teine nädal algas juba koeral söömisest keeldumisega. Edasi kulges nii, otsisin juba parimaid söötasid, et tagada Conori elule piisav mineraalide-vitamiinidest kindlustatud elutegevus. Küll hankisin maksa ja peeneks hakitud lihamassi, et teise toidu sisse segatuna lisada väärtuslikku toitu, mis tagaks hea elutegevuse elunditele. Kuid jah, eile oli see päev, kui koer oma silma lõplikult kinni pani ja vikerkaaresilla taha loojus, et astuda koerte paradiisi, kus käpp on kerge ... 
Nii see on, võib olla, see oli talle kerge. Kuid üks hea teadmine, püüdsime mis oli meie võimuses, anda talle parimat... 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sajab lund...ja maa on valge.