Saigi selle nädala alguses uuritud, kui palju lapsi laagrisse tulemas on. Selgus, et esimesse laagrisse on veel mõni vaba koht. 
Mida annab laagri korraldamine meile, valmistab meid ette vastutus rikkaks ülesandeks. Hetkel on valmimas väliköök... Kujutan ette, kuidas seal saab valmistada süüa laagrilastele. Esimese laagri eripära on see, et selles korraldame laagri lõpus veel võistluse takistus sõidus kolme talli noorratsanike vahel. Tellitud on karikad ja diplomid. Uurime, kes oleks ka kohtunik ehk siis kutsume kes on väljaspoolt talli. Meie oma talu esimene mitte ametlik võistlus. Juba vaimu silmas kujutame ette, kuidas olukord olema saab. Vahelduseks on vaja ka meil luua sidemeid teiste tallidega. 
Soov oleks, et aastaringselt käiksid ratsutajad, meil piisavalt trenni hobuseid. Bussiliiklus on selline, et Raplast meile saab pea 1 km kaugusele. Ja läbi metsa meile ei ole ju pikka maad. Trenni ajaks sobiv aeg kulub hobustega tegeldes 4 tundi olematuks mõnusaks ajaveetmiseks. Ja pärast neli tundi aega veetmist hobuste seltsis jõuab taas bussile. Hetkel kehtib veel kooliõpilastele tasuta sõit. Näit, mina ei saa, meie maakonnas kehtib teine seadus, et teatud vanus peab tasuma bussi sõidu eest ja need kes kooliõpilased kui ka pensionärid on siis tasuta sõidu õigus.
Paljusid asju korraldame suure innu ja kirega. Huvi on olemas... 

Üks minu lemmiktegevusi on ujumine. Nii palju kui võimalik ja nii kaua kui võimalik. Võin tunde vees liguneda ehk siis ujuda. Meeldib pikki distantse võtta ujumiseks. Tavaliselt ujulas alla 1000 m ma ei uju. 

Teine mu suurim kirg orienteerumine. Eile hommikul uurisin kus Eestimaa paigus toimuvad orienteerumised ning valik langes juba koertekrossi aegadest Rannametsa luitelooduskaitsealal korraldatav orienteerumine. Kõik algus oli kena, võtsime tütrega ette suure ampsu ehk plaani 21 punkti, kuna tegu oli valikrajaga ehk siis valida sai omale meelepärased punktid ja neid otsima minna, kuni 13 oli kõik kena, siis kui teisele poole teed saime, kadusid nagu nõiaväel punktid ja inimesed. Tütar oleks soovinud veel edasi minna, kuid pidasin juba targemaks, et jätaks sinna paika, kuna äike oli tulekul. Kuid see mind ei hirmutanud, pigem kuivav suu ja suur janu tunne. Suur palavus oli kurnav ja janu tekitav, mis ikka otsisin abi osutavaid taimi (orasheinad võilill või miskit veel mida oleks saanud kasutada suud niisutavana. Lõpuks leidsin lahenduse, et parimaks on rabataimestikule iseloomulik sammal, kui selle kihi alumise poole vastu nägu jahutamiseks ning niisutamiseks kasutasin taastus olemine. Ja proovisin ka leida rabasambla põhjast tilka vett, et organismile turgutamiseks anda. Päris rappa ka minna sellepärast ei soostunud. Kuna ühel hetkel kui otsus tagasi minekuks tuli, siis päästis veel olukorra äikesega kaasnev tugev vihma sadu. Puude lehtedelt korjates rohkem, sellises olukorras ei mõtle enam kas on hügieeniline või mitte. Ellu jäämise nimel tuleb teine kord teha seda mida loodus võib pakkuda. Olen joonud raba vett, kui ka allika vett..ei ole vahet. Ühe korra oma elus patustasin kuivanud mõgijõe vett juues. Seda teha ei tohi, olgu vesi alati mingis ringluses. Teada olevalt on rabad ja sood meie elukeskkonna puhta õhu reservuaar... nii et teadmised bioloogiast tulevad kasuks. Eilse orienteerumise jutuks, et lõpetasin sel ajal, kui kõik asjad olid pakitud ja inimesed lahkunud. Ainus kes meid ootas oli finishi kohtunik, et saaks tagasi oma si pulgad. 

Soovin teile kõigile julgeid tegemisi ja julgeid samme unistuste elluviimiseks.