Mitmeid aastaid uurin ja loen inimese füsioloogiat ja psühholoogiat. Ja kuna anatoomia on ammu endale selgeks tehtud tänu oma esimesele koerale, kelle pärast õppisin tegema massaazi paralleelselt lugedes,  nõuka ajal välja antud inimeste anatoomial põhinev massaaziõpiku abil. Mis leevendas hommikusi vanuse ealisi iseärasusi tõusmiseks. Kuid aastate jooksul tuleb aga uuenduslikke teadmisi juurde, pidevalt on mõni uus teada saamine imestama panev. Hämmastav, kuidas ma ise pole sellele tulnud. Näiteks, kunagi ei mõelnud, et loomadele võib ka venitust teha. Ja nüüd tagasi mõeldes jälle esimese koera massaazile pean tunnistama, et venitused jäid küll taha plaanile, kuid teatud venitused mis sai tagajäsemetele tehtud. Osutusid väga efektiivseks, et liigesest kange koer saaks liikuma.
Ja et nüüd praeguses EV leidub välismaal õppinuid inimesi, kes omandanud vastava sisulised teadmised nii hobuste, kui koerte massaazi alal. 
Tihti inimesed pöörduvad lihasvaludega minu poole ja olen mõningaid näpunäiteid jaganud. Väga hindan meresoola kasutust teatud probleemsete kohta ülehõõrumises. Ja ega hobusepalsamil paha mõju pole.
Praegu huvitun lümfidest ja sinna kogunevatest jääkidest, mis hiljem tekitavad organismis ulatuslikke põletikulisi koldeid. Ja kuidas neid ennetada või kui protsess on käivitunud, kuidas selles olukorras abi anda. Kuid mainin, iga inimene on indiviid ja iga fütoloogiale põhinev ravi peab olema endal isikliku kogemuse põhjal läbi kogetud. Näit. mina võin juua peavalu korral 1 l köömneteed, mis valu võtab, siis mõnele sama tee mõjub ainult kõhutõvede korral. Nii, et selgitustöö teha taimravi korral.

Reedel suutsin veel ühe apsaka korda saata. Esimese hooga tekitab külmavärinaid tagasi mõeldes. Korraga tekkis mingi seletamatu värin traktori mootorisse ja ma ei osanud mitte millegagi seostada. Tulin isegi korraks traktori pealt maha ja tegin tiiru, uurimaks peituvat müra-vibratsiooni allikat. Nojah ei miskit, rahustasin mõttes ennast, et juu vast hetkeline müra. Kuid igasugune müra mootorist ei kuuluta tehnika juures kunagi head ja nii ma hea

usksena selle tehnikaga üsna kiirelt söödaveo ka lõpetasin. Proovisin korra pojale helistada, kuid viimane kohe ei võtnud vastu. Hiljem tagasihelistamise teel mainisin korra, et miskit viga. Kahtleval seisukohal mainisin korra käigukasti, isegi starterit ja vahepeal oli isegi kõik asjad sassis. Kuid hiljem selgus tõde, vibra-müra allikaks oli käivitusnupuhoova peale jäämine ja see tekitas starteri kokkujooksmise ja isegi hambad kulusid maha. Vastik mõelda, et selline asi minu enda käes juhtus. Teada saamine kurvastuse tekitas ning nõutus-abitus seisundi hetkeks tõi, muidugi eelarvesse järgmisse kuusse aga enneolematu kulutuse tõi. Egas miskit, peab ära kannatama, majas traktorit vaja, siis tema ,,tervishoid" ja käivitumiskindlus 100% peab olema.
Sain uue starteri, kuid nüüd olen teadmise võrra rikka, kuid mitte enam lühiajaliseks, nii palju mainin, et starter mis ää kustus ei olnud piisavalt vana, kuid jah eks vigadest õpitakse, kuid see viimane siiski valus õppetund. Mis teha, kui traktoriõppetundidest nii kaua möödas ja vanaisa kõrval kasvanuna möödus mul ikka mitmeid tunde tehnika kallal nokitsedes. Üks põhjus, mida ma endale ei lubanud kunagi, et hakkan suure veoka juhiks nagu mu ema oli. Ei soovinud tema jälgedes jätkata, põhjus nii palju ära oldud kodust olemise aega. Praktiliselt meenuvad harvad momendid mil ema kodus oli ja kusagil aega veetams ka kunagi ei saanud käia. Põhiliselt saime ikka korduvalt pahameele osaliseks mil viimane väsinuna voodis pikali puhkuse momenti, aega veetis. 

Kui ma juba korra emast juttu tegin, siis muidugi ei saa ma mainimatta jätta, et sai ikka kaasas käidud. Näit, pidin ootama Viljandi Noortevangla värava taga, kui ema tühja autoga hoovist tagasi naases. Või Vasalemma vangilaagri väravate taga. Hämmastav millised kummalised asjaolud ja kokkulangemised praeguses elus... Üks päev jäin naelutatult nendele mõtetele peatuma ja mida need käigud tookord andsid. Muidugi sai emaga arutatud kes nendes vangilaagrites asuvad ja miks ja mille eest? Naljakas minu jaoks ja kui keegi mainin mulle, et midagi Noortevanglast või poiste kasvatuskolooniast nõuka ajal jne või tüdrukute karmimast koolist. Kokkupuututud erinevate kasvuraskuste noorte tavakoolist suunamiskirja alusel, kui probleemne isikuhäirega... 
Mul õde nimetas emaga kaasas käimist lasteaed ratastel, kuna meie peres pole keegi lasteaias käinud. Mu ema ja isa olid mõlemad autojuhid, ema on olnud ka kiirabi autojuht Raplas ja olen siiani kuulnud ta enda käest mõningaid seikasid, kuidas medõega hullunud abielumehe relva ees seisnud, kuna politsei ei reageerinud piisavalt kiirelt, kiirabi jõudes esimesena kohale, pidid nad mõlemad taluma raevus ja seagduses hullunud mehe ähvardusi. Ja eks on veel huvitavaid seikasid. Muidugi ema õppis ära isa kõrvalt autosõiduõppe andmise. Kui isal jälle need keerulised alkoprobleemid mõistuse röövisid, siis ema viis läbi ka õppesõidu tunde... Tegelikult on mu ema tubli, kuid jah mõnes asjas oleks soovinud, et inimene ei ägestuks tühja tähja peale. Õnneks olen ise suutnud jääda paljudes olukordades rahulikuks, kus paljud on kaotanud enesevalitsuse.

Mõnna on alustada kohvi hommikut teadmisega, et ei pea kuhugi kiirustama või kellegile sõnnikut vedama. Samas hommikutundi aega veetes lugedes maili postkastis ja vastates kiiremalt vastust nõudvatele kirjadele. Nii see on, internetiseeritud maailma ka talus, ei saa enam selleta hakkama. Eriti kui kodus on sirgumas kooliskäivad noorukid, siis on enamus koolitöid arvuti abil tehakse.
Minu kirjad sisaldavad igat masti, kas siis poliitilise sisuga (vanast ajast, kui nati poliitikas nuusutasin maastikutemperamenti jne.), kuid nüüdseks on see möödas. Minu jaoks oli see aeg pigem ahistava suunitlusega, ühtegi asja avalikult meediasse kirjutada midagi ei tohtinud, kõike pidi eelnevalt erakonna siseselt laskma lugeda ja lahata ning kas see ikka sobib avalikkusesse jagada.
Mis uut ja põnevat tehtud, muidugi Anete jätkab jätkuvalt medalisadudega. Kuid ööorienteerumine kuhu päris suure põnevusega ruttasime, vist endi sõnade läbi kukkusime. Kuid meie rõõmulipp sellest kaotusest suurt alla langenud. Kogesime midagi uut ja õppisime veel ühte, kui palju suudab meie füüsiline keha teatud raskustes. Ja millised mõtted meid valdasid. Õnneks enne starti hankisin veel korraldaja kontakti, et saaks helistada ja mitte lasta võõrastel muretsemisega suureks paisuda. Muidugi naljakas minu enda jaoks oli see, kui küsiti kus ma asun. Laiutasin käsi ja ütlesin, et kuskil metsasihil. Küsiti kas lamp töötab jah vastasin. See oli imestama panev... miks, sellele küsimusele sain hiljem vastuse, kui jagasin oma ööorienteerumise seiklusi nii napisõnaliselt Facebooki seinal. Kõige toredam koht mis mind ennast muigama pani, oli kahe aiata talu (aimatavad hoovipiirid), kas on koera või ei ole...? Ja kui ilmub ootamatult välja, et kas suudan piisavalt koeralt eest ära joosta või pean muud taktikat kasutama, ainus mõte oli, et jõuda välja juba Pärnu maanteele, kuna tütar Anete oli juba aktiivsete orienteerujate poolt auto peale korjatud ning jahtisid mind utoopilist orienteerujat auto peale, et kiirendada teekonda oma massinna juurde. Ja muidugi teise aita majahoovist läbi silgates jäi teepeale ette lillepeenar, püüdsin nii astuda, et lilli ei tallaks, kuid jälg keset peenart omanikul ilutsema jäi. Mõtlesin muigega, et omanik saab harjutada Sherlok Holmsi, mõistatada, kuidas jälg tema peenrasse võis tekkida. Tänusõnad valdavad siiani, oleks muidu öötund ainult seiklustega jätkunud. Lootsin lõigata miskit moodi läbi metsade auto manu, aga ikka siht viis Pärnu maantee lähedusse. Muidugi tänu mõnusatele inimestele jõudsime auto juurde 1.36 ja kodus olime hommikul tiba peale 2. Ja nii me oma sõnu sõime, mis eelmisel päeval tuttavatele mainisime naljatledes, aga las olla. Väike vahepala mõnusaks lugemiseks, mille kõigega on veel mahti tegeleda.
Emaste koerte seekordne jooksukas möödas ja saame keskenduda juba lähimatel aegadel koerte jooksukrossile... Ja Nordik paelub oma tõelise intelligentsiga, oleme saanud kifti koera, kes tõesti tahab inimesega suurelt koostööd teha.
Hobustega käib iga nädala lõpus trennid ja alustame maikuus uue matkagrupi koolitusega, kuna aeg on seal maal, siis enam päris algajate ratsutajatega maastikule ei kiirusta. Eelistan, et meile tekib miskit moodi ka oma klubi, kuhu koonduvad head tuttavad, sest ees seisab veel üks uus asi, veel ei teavita jääb põnevaks üllatuseks.
Telku on jäänud mul ikka pikka aega vaatamata saadetega ikka päris suures plaanis unustuse hõlma ja ega ei tunnegi puudust. Kasutan päevast aega ratsionaalselt ära, kui peaks veel seda lustikummutit kummardama, siis tekiks mul tööde kuhjumused.
Elagu maaelu oma miinuste ja plussidega.... Midagi on ikka mis inspireerib... liigume edasi.

Yess, sihikindlus viib eesmärgile.

Oii milline röömupäev täna. Juhtumisi pääsesid sööda ette andmisel möned sulelised vabadusse ja mul Nordik lahti. Mulle sobis see variant väga hästi, Nordik tegeles hetkel oma lihaportsu kallal ja polnud aega tibunatele  tähelepanu pöörata. Tund on möödunud kuid Nordik on endiselt vaba ja lahti hoovis. Olen pönevil kas mu koolitus on hakanud kandma vilja. Kuulekus+mängimine oii seda viimast on palju tehtud. Mainin korrutades, et linnukoer on aretatud inimesega koostööd tegema. Milline tunne valdab ja nüüd usun, et ka lapsed minu koolitusmeetoditest miskit öppisid. Seal kus nad ohkasid, kui jalutasin lahtise koeraga kanakarjast läbi. Kunagi ma ei koolita koera vöi hobust kui olen väsinud. Tavaliselt siis olen nendega mänginud palju. Kannatlikkus on viinud sihile. Väikestest asjadest tuleb röömu tunda. 
Emastel veel jooksuaeg kestab. Kuigi Nordik on kastreeritud ei lase ma emaseid hoovi peale oma tsirkust tegema. Eelistan kontrollida ja siseruumides kinni hoida. Sass naudib kogu mu tähelepanu, temal jah sellised asjad ammu möödas.

Hobustele vedasin eile kaks rulli ette ning tegin kindlaks rullide arvu, kui palju veel jääb. Mul veel mõte, et tänavu pean leidma kuskil heinapressi, et saaks teise tüki pealt suuremas koguses heina teha. Mõttetu on teha lutsernist silosööta-ei säili. Viimased neli rulli oleme lahti harutanud ja leidnud praktiliselt mahakandmist söötmiskõlbmatut sööta. Kui üks vaba hetk käes, peab need jäägid põllult ära koristama.
Traktor töötas laitmatult, kui teise rulli veol enne käivitust akuklemm juppideks plaksatas. Ja siis oli nuputamist ja pooliku akuklemmi oskuslikku kasutamist, et tarktorit käima saada. Kuid võidutunne saabus peatselt. Oskused pole roostes ja nii siis tööle ma põristaja sain. Ja mainin mis sellest, et jupp kruusateed, kuid oskuslik tahahaakkesse viis võiduka sihini. Ja rulli kenasti koplisse ühes tükis paigutasin. Nonii imestusel polnud piire ja nii sai ka, et kadusid ei tekkinud. Oh oleks seda varem teadnud, oleks palju lihasmassi töövaeva vähem kulutanud lahti lõhkumistele. Kuid nüüdki lammutasin kile rulli ümbert ära, et teha kindlaks rulli väljanägemine. Kuid tunnistan, et lutsernisilo meeldib hobustele rohkem, kui loodusliku rohumaa rohustust tehtu. 

Minu patriootilised jälitajad, õue lastes jooksevad ja saadavad mind igal sammul. Vahel lausa nii, et raske omi samme isegi sättida. Kuid mulle meeldivad kui nood sulelised julged on. 
Toas elutsevad nümfkakaduud on jõudnud juba sinnamaani usaldamisega, kus nad enam käe puuri panekul oma rõnga pealt minema ei roni. Kuid töö nendega jätkub, samas nad nii lahedalt suhisevad. 

Minu suve aeg.

Und jagub köigest kolme tunni jagu. Olen köpsti üleval ning  ja tee mis tahad, kuid magama enam ei jää.  Lasen mötteis endast läbi eelmise päeva sündmused ja vestlused. Ja kui miskit uut,  mis on nöudnud mu eneseületust ja seda märgatakse ning oskus asju lahti seletada tekitab hea enesetunde.
Nüüd jälle kahel emasel koeral jooksuaeg ja ma ei suuda aru saada, kas Pipil on  öigel ajal vöi töötavad hormoonid üle, et ühel koeral on. Tavaliselt kipub nii olema,  et ühe pere emastel koertel kipub jooksuaeg ühele ajale jääma... Vahel kujutan piltlikult ette seda hormoonide möllu-särinat mis tegelikult toimub, koertel seesmiselt. Seda teen ka visuaalsel läbivaatusel, kui tekib ühe või teise haigusdiagnoosi paika panemisel.
Üldse on natuke  mötlemist, kuidas vahel ma loen pealiskaudselt mönda sisututvustust. Ja nii  me eelmine kuu koertekrossile  registreerimise asjus ühe olulise punkti kahe silma vahele jätsime lastega... kahju kohe, olime tegelikult valmistunud. Seekord oli üheks piiranguks osavötjate arv  ja regada sai ühe teatud kindla kuupäevani. Önneks lapsed on optimistid ja oskavad ennast lohutada, juu see pidi minema. Kuigi on ju ka röömustamist. Anete tõi üle eelmisel nädalal ju lausa pea neli esikohta erinevatelt aladelt. Köige suurem rööm mida jagasin lastega oli vallas kohaliku kabevöistluse kolmes erinevas vanuseklassis esikohad lastel ja tagatipuks Anete vöidule lisandus tiitel, kui valla parim noormängija. Kas see mitte ei tee önnelikuks?... Jah teeb ja annab endalegi tiivad, vötta ,,lennukaari" tiba körgemalt.
 Kuu alguses02.04. orienteerumisvöistlus öigemini sprint, sinna ei jöudnud. Oli väike pöhjus ka, kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida. 06.04. avapauk selle aastase orienteerumise hooajale anti Röa küla lähistel, ka sinna ei jöudnud, kuigi korra möttes oli, kuid teatud nüansid pidurdasid mötteid teoks tegemast.
Eks jah korra sörm on antud spordile on sellest raske loobuda. Igas möttes on spordile pühendumine kasuks. Olgu see siis kasvöi ratsutamine, orienteerumine, rattasöit ja kui spordiga aastaid tegeldud, siis on tekkinud oma tutvusringkond, hea tunne. Kohtumisel ikka peale tervitust küsitakse kas metsa asja ka... Viimased korrad on lihtsalt nii läinud, et pole jõudnud, kuid olen viisakalt maininud, kuid kedagi selles osas ka süüdlaseks pole ka tembeldanud.
 Ei lase meelelolul langeda mainin ära, et käisin tegin metsajooksu, mönus tunne kui pösed öhetavad ja nahk märg.
Käisin kahe kirju koeraga metsjooksu tegemas, Sohvi ja Pipi on kinni ruumis sees, nendega käisin eraldi. Jube raske oli mingit vöimlemist teha, kohe koerad segamas.. Nordik oma pulgamänguga ahvatlemas ja Sass arvas, mul vist katus söidab. Küll ta käänab pead siis nii ja naa ning üritab aru saada, et milleks miskit vaja on.
Nümfkakaduudega olen jõudnud nii kaugele, et nad enam ei lenda eest ära vaid tonksavad nokaga. Kuid ma ei kuritarvita nende usaldust, vaid jään selle juurde, peaasi, et ükskord jõuaks sinnani, kus nad lubavad ennast ka puutuda.
Nordik on nüüd siis kastreeritud ja poiss on rõõmus ning toob aktiivselt mänguasju kätte ja muidugi märgistab territooriumi. Täna üllatas oma käitumisega ka kanadesse suhtumisega... Kiitsin ohtralt ja lubasin mingit maius... Peaksin talle uue mänguasja vaatama. Ta on nii lahe koer, kui ta tassib asju suus, eriti oma mänguasja. Nii hea meel, kui kõik asjad sujuvad.
Poeg võttis russilt kõrgsurvepumba maha, selgus, et viimane ei võta kütet ülesse.
Mainin praegustele vanematele... olge oma lastele eeskujuks, karjumine laste peale ei lähenda kedagi suhtes...
Eile pidin kuulama ühe mureliku ema juttu, kes kurtis, kuidas isa oma poega kohtles, kui viimane väike laps oli... Seda oli väga valus kuulda, seda enam sain mõistma millise vastutuse on võtnud oma peres poeg.
Enne kui oma emotsioone õhku paiskate laste ees, hingake sügavalt sisse ja välja. Lapsed on elukandjad... kui viimastega halvasti ringi käia, ei ole tulevikus lootust, et lapsed tahavad midagi teha.

Üle 20 aasta treeneritöö kogemusi.

Oma esimese treeneritöö kogemuse sain, kui NMK (Noorte Meremeeste Klubi aastal 1986-1991) Juhan Ergma palus minul ja Peetril (Rebane Solarise omanik) läbi viia purjetajatele teooria tunde. Tegime seda kordamööda terve aasta jooksul. Muidugi lisandus sellele veel Lagedi koolis matkaringi juhendamine (tol ajal oli kooli direktoriks veel Allan-Sven Sagris). Olin selleks ajaks omandanud juba matkajuhi paberid ja võisin korraldada kategooria matkasid. Nii saigi, et kool vajas sel ajal (1989-1991) ühte aktiivset kes pakuks midagi vabal ajal laste ja noortega midagi ette võtab. Kuigi mul neid ülesandeid jagus juba siis palju. Läbisin koolitusi matkajuhi alal, kui ka Priit Keldri filosoofilistel loengutel osalemisega Idamaade Kultuuri ja usuvaldkonnas. See oli põnev, korra proovisin näitlemist P. Pinna nimelises rahvateatris.

1991 aasta sügisest alustasin juba kooliteed Kuremaa ST (sohvoostehnikum) vet-velskri erialal, kus alustasin oma aktiivseid ratsutamistrennidega. Kus võimaldati ka tutvuda talli töödega, mille eest ka head tasu maksti. Muidugi tekkis juba oskused ning võimed panna ennast proovile öökarjakuna kohalikus lüpsifarmis, kus töötas tol ajal hästi mõnusa olemisega brigadir (nime ei mäleta). Oli ka juhtumeid, mis andsid korraliku õppetunni. 

Nädalavahetusel tallis töötades, sai siis kohalikele lastele grupihobustega trenni tehtud. Kuid kõige parem õpetaja oli mulle närviline 18 aastane hea hüppevõimega tori-trakeeni ristand nimega Vopsi, kes võitis mu südame just läbi eelmise ratsutaja (oli üks noormees nimega Marko, kes karistas ohjeldamatult hobust mõtlematult). Treener võttis sõnade alusel keset trenni poisi seljast ning andis hobuse mulle. 

Oii oli alles kokkukasvamise aeg, kuid kevadeks saime koostöö klappima ja esikoht tehnikumide spartakiaadil oli mu suurim saavutus. Nüüdki mõlgutan, et osaleda kuskil võistlusel, kuid nüüd on igasugused piirangud. Üks on hobuste vaktsineerimine, et pärast võistlust mingit tõve kaasa ei saaks võtta. Ja muidugi ERL (Eesti ratsaliit) litsents võistlemiseks. Nii võistlejale, kui ka hobusele. Iga asi on tasuliseks tehtud, hetkel suund võetud lapsed koolitada. Muidugi tekitab tuska, et ei saa seda teist ja kolmandat teha. 

Oma hobuse ostmine jäi 1993 aasta oktoobri lõppu. Ja selleks sai eesti tõugu hobune musta värvi. Mida ta õpetas mulle, oii oli alles hobune, kuid suutsin  õpetada. Tegime põllutöid, vedasime sõnnikut ja puid. Kuid üks vale samm muutis hobuse väga pelglikuks ette rakendamisel. Metsas puudetegemisel hobuse selja taga ootamatult raginal maha langenud puu ehmatas Ermit nii kohutavalt, et ma ei suutnud reageerida ning hobusejõud on inimjõust tuhandeid kordi suurem. Tundsin tookord abitust ning saamatust, kui nägin kuidas hobune muutus tundlikuks. 

Olen aru saanud, et tundliku närvisüsteemiga hobuse puhul tuleb viia erutus võimalikult nulli lähedale. Isegi hirmukisa hobuse lähedal võib tekitada hobuses suure trauma. Ja sellest üle saamine võtab aega ning tööd.