Neljapäeval jõudis koju 17 rulli heina, näis kui pikaks ajaks jätkub sellest 11 kabjalisele. Hein on ilus ja hobustele sobiv. Kuid hobestel selline rumal mood, kui korraga palju ees, siis kiputakse juba raiskama. Pidime lastega veel veeretama piisavasse kaugusse üksteisest. Ühe rulliga sai nalja veel. Olles siis koorma siloga koju saanud ja selle maha laadinud otsustasime lastega, et peaks tee äärest tooma ühe rulli reega hoovi talli akna alla. Nojaa ... ümber keeramise hetkel regi jäi kinni lumme kadunud karjusenööri taha ja see paraja plirakaga puruks lendas, muidugi Hertal ,,100" sees kohe, enne pidama ei saanud, kui koduväravas, kuid tempoga siis lumes galoppides kihutasime uuele ringile. Mina juba rõõmustasin, et rulli peale saime, kuid Herta tõmbas kähku, ilmat oleks jõudnud ohje peale tõmmata, kui kimas kõige minu ja reega juba mesilaste suunas. Kiire tegutsemine päästis asjade hullema olukorra tekke ära. Mesilaste juurest läbi hoovi uuele ringile, Hertal oli tõeline kiirendus sees. Kolmas kord otsustasin, et enam mitte ninaga kodus suunas vaid ninaga naabrimaja suunas ja postkasti juures keerasin kõige heinarulliga ringi ja koju. Enne ei hinganud kergendatult, kui alles talli akna all. Siis muidgi olime lastega õnnelikult... nagu öeldakse, et ,,Kolm on kohtu seadus,, ... kolmas kord heinarulli kojuvedu õnnestus. Öelge veel, et hobune on usaldusväärne. Teatud olukordades jah, aga et eile olid tal sõbranned väljas, siis üks oligi see tegur, mis teda selliselt käituma pani. Ta tahtis 100% olla  omade hulgas. Ja muidugi meie Sofie oma ulaka koeraolemisega meie elu veel omakorda põrguks muutis. Haukudes omakorda Herta peale, kui see tormas. Naersime, kuna vahelduseks hobuse vigurid äratavad talveunest. Siie tuleb teadmine, et hobune on ikka üks elav olend, kes vajab igal hetkel tähelepanu.

Tegin täna väikse jalutus tiiru koertele. Veeta nendega üks mõnus koosolemise aeg. Kuna Sofie, käitub minuga nii nagu mind pole üldse olemas. Metsa minnes panin ta esimest korda rihma otsa. Tiris mitu korda kaelarihma üle pea ära. Meisterdasin kähku veel rinnarihma juurde, mis hoiab kaelarihma üle kaela tirimast. Alul puikles, kuid teine koer kõrval käitus väga väärikalt. Mis tõttu pöörasin kõrval seisvale koerale rohkem tähelepanu. Viimastel päevadel olen lihtsalt temaga kimpus olnud, sõnakuulmine on väga vilets olnud. Jookseb ise tegema seda mis meeldib. Täna hobuseid välja ajades ei andnud vastavasisulist käsklust ühelegi koerale, aga tema tegi seda mis temale meeldis. Karju karjamaa ääres palju jaksad, aga tema ei kuule. Otsustasin miskit ettevõtta. Nii saigi teine rihma otsa haagitud. Pöörasin rohkem teistele koertele, tunnustades ja premeerides neid õige käitumise eest. Nautides elavaloomuliste koerte silkamist ja jälgede ajamist, õnneks on selline lumi, mis eriti koeri ei kutsu kaugemale tee äärest. 

Eile silo vedama minnes, selline teema. Herta nägi mind rakendi varustusega liikumas, kuid seekord ta ei jooksnud minema. Vaid pigem ree ümber keeramisel ja aiste kohale panekult, siis ennast aiste vahele sättis. Olin hobuse käitumisest üllatunud. Samas liigutatud, hobusele rakmeid  ümber sättides, küsisin Hertalt, et mis meeleolu sul täna on... Nii abivalmis ja sooviga mind teenida, see oli positiivne elamus, mille valmistas hobune. Iga päevaselt on hakanud väga häälekalt oma kohalolu väljendama toas elavad merisead. Ajutiselt pidime kolima nad tuppa (muidu närilised elavad köögis, aga talvisel ajal langeb köögi temperatuur kui +10 ja sellised kraadid ei sobi meriseale. Jäävad haigeks, sellises temperatuuris on kohastunud küülikud elama. Ja nemad ongi mul aastaringselt köögis. Merinotsude üheks vahvaks olemuseks on see, et kui meie sööme, tulevad nemadki pesast ja asutavad sööma. Vahepeal rituaalselt teisega toidulaua positsiooni pärast võideldes. Ja seda enam, kui kilekoti krõbinat kuulevad on kohe kisa lahti... Muusika minu kõrvadele, tean olen tähele pandud. Peangi homseks neile uue toidu ostma. Muidu on nad väga pettunud, kui ma neile hommikuti nende maiust ei paku. Olen saanud enesele lemmikud.

Juba sellel nädalal helistas mitmendat korda 360 kraadist Bert, kes uuris huntide kohta. Endal juba kerge piinlik tunne, oma lubaduse mitte täitmise eest. 
Täna siis ka selle korda ajasin. Uurisin mõnede inimeste käest, kus võiksin leida olulist infot huntide asukoha kohta. Pean tunnistama, et jäljesaak jäi väga kesiseks. Vahakõnnu suure lageda ala serva kraavipervel jah hundu jäljed, kuid mida sügavamale metsa, siis teatud aeg polnud midagi näha. Vahe peal leidsin, et küll on mõnus mööda jäätunud ja lumega kaetud piki oja suusatada. Peamiselt metsloomad armastavad veekogude ääres liikuda. Kuid jah, ühel hetkel sattusin allika lähedale ja vajusin ühe jalaga koos suusaga läbi jää. Õnneks teine jalg suusaga oli juba kaldal. Pärast nägin igat moodi vaeva, et Velise oja mitmel korral ületada. Vaadates metsloomade liikumise järgi, ka nemad ei usaldanud veekogul oleva lume alla mattunud jääkaant. Usaldasin loomade liikumisi ja eelistasin ületada veekogu risti jõge murdunud tüvesid mööda roomata (suusad kaenlas). Teine raskusaste minu jaoks, kõrgete kraavikallastega kraavid nende pervedel turnimine. Võsa lokkab päris metsikult ja iga kord kraavipõhjas pidin otsima, kus oleks parim ülesse ronida. Pidin  ju külg ees mööda püstloodis tõusvat kraaviserva üles ronima, abivahendina kasutades puid ja oksi. Metssigadest leidsin vanu jälgi. Oravatest piisavalt jälgi, mõned nugise jäljed. Ja tohutult tegematta metsi ja üks koht oli väga eriline. Leidsin vana küüni asemiku, see oli super. Kohe paik meenutas ammu ilma vanade traditsioonikohaselt heinamaad... Mida siis leida võis, metsakasvanud too heinamaa. Tundus, et Velise oja mõju ümbritsevale metsakooslusele on avaldanud ikka negatiivset mõju. Palju on kuivanud puid. Selline seisukord tekitab väheke adrenaliini tõusu. Kuid jah, teadmatus, kaugel ma autost olen, kuid mobiililt kella vaadates sain teada, kui palju ma metsas suusatades aega olin kulutanud. Oja kallas oli täis puuderisu ja hakkas kerge tüdimus. Pidasin parimaks, metsast välja minna ja koju naasta. Vaja oli hobustele silo vedada. 
Mainin, et tänane päev läks siis asja ette. 

Õnneks üks haigusperiood jälle möödas. Eile juhtus teadmatusest selline lugu, pangakaardil pea 1 euro suurune summa, millega oleks saanud bussiga sõita. Selgus tõde, et enam pangakaardiga bussis maksta ei saa. Ja siis miskit jalutasin 15 kilti koju. Nimetan seda siis kõnnimaratoniks. Auto jäi Rapla, kuna ei olnud kütteraha. Kütet jagus täpselt tööle sõiduks. Selle aasta  siis parim sportlik saavutus üle pika aja. Eks lihased teada, mis koju jõudes tundsin. Selle maa peal unistasin oma kaherattalisest tranduletist.
Kodu lähedale jõudes märkasin omi koeri naabrimaja suunas liikumas. Sass ees, oii Sass ei teinud numbrit, et ma koju teist kaudu tulin, arvas, et on õige koer kunagi. Hakkasin riidlema, arvas, et õigust on veel teeotsas mulle vastu tulla. Riidlesin koerad koju Pipi ja Sohvi seda tegid, kuid Sass jäärapäiselt teatud distantsil mind siiski ootama jäi. Koju saanud, panin Sassu ketti  ja ei mingit tähelepanu. Mõtlesin sellist asja, et kui kodust lahkun, panen ta nüüd iga kord kinni, kas siis majja või kuudi juurde ketti. Kuna ketis olemisaega aitavad Pipi ja Sohvi väga edukalt veeta. Pipi on hea kodu koer, Sohvil on veel palju õppida. Sellises eas kutsikad peavad kuulama palju käsklusi, siis saavad neist head kodu koerad. Collid on mul siiani head koduvalvurid olnud.
Hea tunne, sai siis hobustega tegeldud õieti Hertat üle pika aja jälle ree ette pandud ja silo veetud.  Hea meel tehtud töödest. Isegi kiirustasin, kuna hommikul olid jalalihased kanged meenutasin enesele, et oleksin nagu puujalgadega hobune. Määrisin valutavaid kohti, lihasvalu leevendava geeliga. 

Jälle lumi... jälle tõved kimbutamas. Kaks päeva peavalude käes vaevelnud ja hobused seega heinte peal olnud. Täna lootsin suure optimisiga, et suudan minna silo vedama, kuid mu suur abiline vanem tütar kah haige, teist päeva. Täitsa jama tunne valdab, kui füüsiliselt ikka päris nõrgaks mõni haigusseisund võtab. Pühapäeval siis kühveldasin lund ja iga natukese aja tagant käisin toas maha jahutamas. Ilm oli veidi jahe, ning higi jooksis korralikult. 
Kuid täna pärast lõunat jälle laia lund puistama hakkas, nii et tööle sõit pöörases lumesajus vaevu märgatav eessõitvat autotulesid mattes. Uhh ikka päris kõhe, isegi tee ääres seisvad plasthelkurpostid kadusid lumetuisu sisse. 
Merisead elavad oma tavalist argipäeva, üks hea asi mis neile meeldib on süüa endale meisterdatud heintest pesa riismeteni. See on nii naljakas, kuidas nad püüavad päras siis riismetest enesele pesa uuesti rajada. Ja uuele emasele meeldib otse söögikausis istuda ja süüa. Sealjuures teisi eemale peletades oma viginaga. Vahet pidamata käiakse joomas, nii et joogipudeli kuul lausa lõgiseb vahet pidamata. Ja kui veel telkut vaatame, siis ikka ühe silmaga kiikame sigade puuri. Huvitav on see, et kui me oleme teleri vaatajad, siis notsid ka tegutsevad vahetpidamatta. Pidev söömine ning seltskondlik hullamine. Tegelikult on nad vahvad tegelased.
Mis siis sai collie kõhuprobleemidest. Kolm päeva hoidsin dieedile, siis riisitummi peal. Collie ei soovinud üksi seda süüa, siis pidin jagama ka teiste koertega. Oli kohe söödav. Sai ostetud ka veel mingi ravim, mis tuli anda korra päevas, aitab soolte mirkofloorat taastada. Nime ei mäleta. Eks esimene asi võtab ikka enesetunde nadiks. Ehmatab korralikult, siis haarasin kutsika sülle ja eneselgi oli kohutav paanika tunne, et mis saab. Nii teen iga loomaga, kui märkan, et on miskit korrast ära. Õnneks laabus asi ühe päevaga ja ei pidanud teist loomaarsti juurde vedama tilgutite alla. Lõpp hea, kõik hea.

http://www.australianpaimenkoirat.net/rotu.php?linkit
Hakkan unistama, kui seda tõugu peaks mu ellu tulema, siis ta tuleb. Lihtsalt võrratu koer.