Neljapäeval jõudis koju 17 rulli heina, näis kui pikaks ajaks jätkub sellest 11 kabjalisele. Hein on ilus ja hobustele sobiv. Kuid hobestel selline rumal mood, kui korraga palju ees, siis kiputakse juba raiskama. Pidime lastega veel veeretama piisavasse kaugusse üksteisest. Ühe rulliga sai nalja veel. Olles siis koorma siloga koju saanud ja selle maha laadinud otsustasime lastega, et peaks tee äärest tooma ühe rulli reega hoovi talli akna alla. Nojaa ... ümber keeramise hetkel regi jäi kinni lumme kadunud karjusenööri taha ja see paraja plirakaga puruks lendas, muidugi Hertal ,,100" sees kohe, enne pidama ei saanud, kui koduväravas, kuid tempoga siis lumes galoppides kihutasime uuele ringile. Mina juba rõõmustasin, et rulli peale saime, kuid Herta tõmbas kähku, ilmat oleks jõudnud ohje peale tõmmata, kui kimas kõige minu ja reega juba mesilaste suunas. Kiire tegutsemine päästis asjade hullema olukorra tekke ära. Mesilaste juurest läbi hoovi uuele ringile, Hertal oli tõeline kiirendus sees. Kolmas kord otsustasin, et enam mitte ninaga kodus suunas vaid ninaga naabrimaja suunas ja postkasti juures keerasin kõige heinarulliga ringi ja koju. Enne ei hinganud kergendatult, kui alles talli akna all. Siis muidgi olime lastega õnnelikult... nagu öeldakse, et ,,Kolm on kohtu seadus,, ... kolmas kord heinarulli kojuvedu õnnestus. Öelge veel, et hobune on usaldusväärne. Teatud olukordades jah, aga et eile olid tal sõbranned väljas, siis üks oligi see tegur, mis teda selliselt käituma pani. Ta tahtis 100% olla  omade hulgas. Ja muidugi meie Sofie oma ulaka koeraolemisega meie elu veel omakorda põrguks muutis. Haukudes omakorda Herta peale, kui see tormas. Naersime, kuna vahelduseks hobuse vigurid äratavad talveunest. Siie tuleb teadmine, et hobune on ikka üks elav olend, kes vajab igal hetkel tähelepanu.