Jälle lumi... jälle tõved kimbutamas. Kaks päeva peavalude käes vaevelnud ja hobused seega heinte peal olnud. Täna lootsin suure optimisiga, et suudan minna silo vedama, kuid mu suur abiline vanem tütar kah haige, teist päeva. Täitsa jama tunne valdab, kui füüsiliselt ikka päris nõrgaks mõni haigusseisund võtab. Pühapäeval siis kühveldasin lund ja iga natukese aja tagant käisin toas maha jahutamas. Ilm oli veidi jahe, ning higi jooksis korralikult. 
Kuid täna pärast lõunat jälle laia lund puistama hakkas, nii et tööle sõit pöörases lumesajus vaevu märgatav eessõitvat autotulesid mattes. Uhh ikka päris kõhe, isegi tee ääres seisvad plasthelkurpostid kadusid lumetuisu sisse. 
Merisead elavad oma tavalist argipäeva, üks hea asi mis neile meeldib on süüa endale meisterdatud heintest pesa riismeteni. See on nii naljakas, kuidas nad püüavad päras siis riismetest enesele pesa uuesti rajada. Ja uuele emasele meeldib otse söögikausis istuda ja süüa. Sealjuures teisi eemale peletades oma viginaga. Vahet pidamata käiakse joomas, nii et joogipudeli kuul lausa lõgiseb vahet pidamata. Ja kui veel telkut vaatame, siis ikka ühe silmaga kiikame sigade puuri. Huvitav on see, et kui me oleme teleri vaatajad, siis notsid ka tegutsevad vahetpidamatta. Pidev söömine ning seltskondlik hullamine. Tegelikult on nad vahvad tegelased.
Mis siis sai collie kõhuprobleemidest. Kolm päeva hoidsin dieedile, siis riisitummi peal. Collie ei soovinud üksi seda süüa, siis pidin jagama ka teiste koertega. Oli kohe söödav. Sai ostetud ka veel mingi ravim, mis tuli anda korra päevas, aitab soolte mirkofloorat taastada. Nime ei mäleta. Eks esimene asi võtab ikka enesetunde nadiks. Ehmatab korralikult, siis haarasin kutsika sülle ja eneselgi oli kohutav paanika tunne, et mis saab. Nii teen iga loomaga, kui märkan, et on miskit korrast ära. Õnneks laabus asi ühe päevaga ja ei pidanud teist loomaarsti juurde vedama tilgutite alla. Lõpp hea, kõik hea.