Juba sellel nädalal helistas mitmendat korda 360 kraadist Bert, kes uuris huntide kohta. Endal juba kerge piinlik tunne, oma lubaduse mitte täitmise eest.
Täna siis ka selle korda ajasin. Uurisin mõnede inimeste käest, kus võiksin leida olulist infot huntide asukoha kohta. Pean tunnistama, et jäljesaak jäi väga kesiseks. Vahakõnnu suure lageda ala serva kraavipervel jah hundu jäljed, kuid mida sügavamale metsa, siis teatud aeg polnud midagi näha. Vahe peal leidsin, et küll on mõnus mööda jäätunud ja lumega kaetud piki oja suusatada. Peamiselt metsloomad armastavad veekogude ääres liikuda. Kuid jah, ühel hetkel sattusin allika lähedale ja vajusin ühe jalaga koos suusaga läbi jää. Õnneks teine jalg suusaga oli juba kaldal. Pärast nägin igat moodi vaeva, et Velise oja mitmel korral ületada. Vaadates metsloomade liikumise järgi, ka nemad ei usaldanud veekogul oleva lume alla mattunud jääkaant. Usaldasin loomade liikumisi ja eelistasin ületada veekogu risti jõge murdunud tüvesid mööda roomata (suusad kaenlas). Teine raskusaste minu jaoks, kõrgete kraavikallastega kraavid nende pervedel turnimine. Võsa lokkab päris metsikult ja iga kord kraavipõhjas pidin otsima, kus oleks parim ülesse ronida. Pidin ju külg ees mööda püstloodis tõusvat kraaviserva üles ronima, abivahendina kasutades puid ja oksi. Metssigadest leidsin vanu jälgi. Oravatest piisavalt jälgi, mõned nugise jäljed. Ja tohutult tegematta metsi ja üks koht oli väga eriline. Leidsin vana küüni asemiku, see oli super. Kohe paik meenutas ammu ilma vanade traditsioonikohaselt heinamaad... Mida siis leida võis, metsakasvanud too heinamaa. Tundus, et Velise oja mõju ümbritsevale metsakooslusele on avaldanud ikka negatiivset mõju. Palju on kuivanud puid. Selline seisukord tekitab väheke adrenaliini tõusu. Kuid jah, teadmatus, kaugel ma autost olen, kuid mobiililt kella vaadates sain teada, kui palju ma metsas suusatades aega olin kulutanud. Oja kallas oli täis puuderisu ja hakkas kerge tüdimus. Pidasin parimaks, metsast välja minna ja koju naasta. Vaja oli hobustele silo vedada.
Mainin, et tänane päev läks siis asja ette.
Täna siis ka selle korda ajasin. Uurisin mõnede inimeste käest, kus võiksin leida olulist infot huntide asukoha kohta. Pean tunnistama, et jäljesaak jäi väga kesiseks. Vahakõnnu suure lageda ala serva kraavipervel jah hundu jäljed, kuid mida sügavamale metsa, siis teatud aeg polnud midagi näha. Vahe peal leidsin, et küll on mõnus mööda jäätunud ja lumega kaetud piki oja suusatada. Peamiselt metsloomad armastavad veekogude ääres liikuda. Kuid jah, ühel hetkel sattusin allika lähedale ja vajusin ühe jalaga koos suusaga läbi jää. Õnneks teine jalg suusaga oli juba kaldal. Pärast nägin igat moodi vaeva, et Velise oja mitmel korral ületada. Vaadates metsloomade liikumise järgi, ka nemad ei usaldanud veekogul oleva lume alla mattunud jääkaant. Usaldasin loomade liikumisi ja eelistasin ületada veekogu risti jõge murdunud tüvesid mööda roomata (suusad kaenlas). Teine raskusaste minu jaoks, kõrgete kraavikallastega kraavid nende pervedel turnimine. Võsa lokkab päris metsikult ja iga kord kraavipõhjas pidin otsima, kus oleks parim ülesse ronida. Pidin ju külg ees mööda püstloodis tõusvat kraaviserva üles ronima, abivahendina kasutades puid ja oksi. Metssigadest leidsin vanu jälgi. Oravatest piisavalt jälgi, mõned nugise jäljed. Ja tohutult tegematta metsi ja üks koht oli väga eriline. Leidsin vana küüni asemiku, see oli super. Kohe paik meenutas ammu ilma vanade traditsioonikohaselt heinamaad... Mida siis leida võis, metsakasvanud too heinamaa. Tundus, et Velise oja mõju ümbritsevale metsakooslusele on avaldanud ikka negatiivset mõju. Palju on kuivanud puid. Selline seisukord tekitab väheke adrenaliini tõusu. Kuid jah, teadmatus, kaugel ma autost olen, kuid mobiililt kella vaadates sain teada, kui palju ma metsas suusatades aega olin kulutanud. Oja kallas oli täis puuderisu ja hakkas kerge tüdimus. Pidasin parimaks, metsast välja minna ja koju naasta. Vaja oli hobustele silo vedada.
Mainin, et tänane päev läks siis asja ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar