• Täna oli mul tõeline advendi üllatus, mida üldse oodata oleks osanud. Tänusõnad Robile, kes siis varutud silo koju kätte tõi ,,mainides, et nii mööda minnes, et homme siis suurem vedu tulemas on." Olin sillas, samas ei osanud isegi oh ega ahh öelda, aga tänumeel siiski saadab. Eks meel on ikka mõru, pole veel sellest teada saamisest eriti vaimustuses. 

Püüdsin endas sisemist tasakaalu leides magamistuba koristades sisemist tasakaalu taastada. 

• Sohvije kasvab päris kiirelt, on oma ujedusest üle saanud. Esimene päev vedasime igale poole süles kaasa nii nagu Sipsikut. Nüüd lausa veab meie asju, nii et annab teda püüda. Lahe tegelane, koristamiselgi proovis oma koeramõistusega abiks olla. Muidugi tema arusaamise viisil, tabasin ennast üks päev mõttelt, et lapsed saavad näha, mismoodi kasvab koer oma vanuses. Kutsikas viibib meie keskel, siis oleme kasvanud tema elurütmiga, kui magab, püüame vaikselt tegutseda ja kui ärkab siis kohe õue viia. Harjutada puhtust pidama. Söök on kogu aeg ees. Kutsikas teaks, kus asub tema kauss. 
• Merisead on ka vahvad tegelased, küllap paljud arvavad, et mul viibivad loomad puuris. Ei... ja veelkord ei... Kui ma istun arvutis, tulevad ka lapsed minu juurde, et suhelda ja toovad kaasa ka notsud, et notsid saaksid joosta ja uudistada. Täna siis voodis, vahepeal peites ennast patjade alla. Kuid nii vahva oli vaadata, kuidas padjad kerkisid ja rõõmust ruiates uue pesa üle üks teisele teavitades. Suhtlemine inimese ja looma vahel on võimas ja tekitab ühtekuuluvus tunde. Eelkõige mis mulle nende loomakeste puhul meeldib on jälgimine, kuidas reageerivad nemad ja soovivad inimesega suhelda. Vahepeal üle läpaka klaviatuuri jalutades jätavad minu pooleli oleva suhtlemise ajal nende jalgade survest klahvile moodustamata mõnda korralikku sõna, millest keegi aru vast ei saa, aga arvan, see notsude oma keel.

Täna siis selgus, et russiga silo vedada ei saa. Suurem jama on.
Selle asemel, et kellegile otseselt loota, hakkame homme silorulle lammutama. Tegime Hertaga proovi, kuidas asi sujub ja eks peab hakkama lisatööjõude ehk siis hobuseid  juurde koolitama. Mõte tiksub paarisrakendi suunas.
See selleks, on ka varu variant, aga selle saan alles järgmiseks nädalaks. Eks näe, kuidas homme asjad sujuvad, eks üks töö seisab veel ees. On regi rehe alt kätte saada. 
Mul on majas kaks saani, ühte kasutan treeninguteks, kui ka ponide rakendiks ja teist siis külaliste sõiduks.
Kõige naljakam rakendus, mille ma täna pidin korda saatma oli, sedelga asemel kasutama teraapiavööd Hertale. Kuna ei ole majas sellist pikka sedelga rihma, mis mahuks kereümbermöödus suurust võtvale hobusele. Homme lähen otsin aida alt ühe mingi vana, mida pean väheke kohendama, et saaks kasutada. 

Lubasin koer Tommy loole järje kirjutada, kuid mis hetkel pidurdab oleks nagu talve väsimus. Julgesin väsimusest rääkida ka töökaaslasele, kes mainis sama. 
Viimastel päevadel olen püüdnud leida lahendust mind painavale väsimusele. Hommikut on väga raske alustada, selline uimane ja kuidagi raske tõusta. 
Ostsin siis mingid lahustuvad ja komplekssed vitamiini tabletid (eelistan lahustuvaid tablette). Kuid tundub, et ka nendest ei ole abi olnud, pigem kehvemaks muutus enesetunne. Täna otsustasin kaalukalt toormarjadele üle minna. Eks näe, mis kasu on nendest üles sulatatud kodumaasikatest. Suhkruta ära söödud. Lastele ostsin igale oma purgi c-vitamiini. 
Isegi heina alla viskamine tekitab korraliku hingelduse ja pärast heinte vedu hobustele on nahk läbi märg. 
Sofije tundis täna ennast juba suurepäraselt mängis hoolega, paremad suhted tekkisid Pipiga. Eile tekkis kahtlus tema toitmise osas, kuna ära toomise juures unus küsida, mida kutsikad süüa said. Harjumuspärase käitumise järgi arvasin, et parimaks on vast krõbinad... ehh kuid osutus, pärast helistamist, et siiski kodukootud toit see kõige õigem ole. Ja siis kui ma kutsikale lihtsat toitu laualt võtsin ja kaussi kallasin. Oligi asi selge, et see kõige õigem söök koerale ole ja mina arvasin, et kutsikas nukrutseb kodu järgi, et mu ostetud krõbinad ei sobi. Hetkel on veel Sassuga probleeme, kes kipub väheke urisema, aga püüame võimalikult vähe veel neid kokku lasta. Mis viga on suurel täiskasvanud koeral väiksele kutsikale liiga teha, kui inimese silma peal pole. 
Täna siis Titt Anettile lõpuks kiip ja joonistus tehtud. Kui seda tehti, tahtsid kohe ka teised hobused pildile tulla. Eks nende uudishimu on piiritu, mis ühe karjaliikmega tehakse. Amanda meie pisike kasiuhobu, see ka uudistas siis vetikat, et mis teemaks, et tema sõbrannaga ettevõetud on. Anett käitus suurepäraselt... vet arvas küll, et peaks sisse viima. Kuid ma arvasin, et pole mõtet, et see selline rahulik loom, et see ei saa aru, et mis temaga tehakse ja nii see ka oli.  Ennegi on öeldud, et mu loomad on harjunud selliste lihtsate käsitlemisvõtetega. Sai räägitud herr Raigo Kollomist mainisin, et mulle väga meeldib temaga see koostöö ehk siis tegevuste kulgemine nende seltsis on kiire olnud. 
Oleksin pidanud täna õhtuks ühe arutleva esseee valmis kirjutama, kuid mõte ei töödanud ja nii jäi  seegi tegematta. Mida ma vajan hetkel...? Täielikult suur küsimärk...?

Tommy lugu

Jutt tuleb saksalamba koerast, kes ühel ilusal kevadhommikul lamas meie maja otsas (Raplas Viljandi mnt, hetkel elab selles maja osas mu vend) kena heas toitumuses, kuid verise kaelaga koer. Käisin mitu korda teda vaatamas. Aastaid oldi mulle selgitatud, et kahtlased loomad tuleb puutumatuks jätta (võivad kanda selliseid nakkushaigusi, mis võivad viia tervisliku seisundi surmani).
Olime sinna kolinud talvel. Ema lahkuminek isast (1979), kes töötas Rapla 2-e keskkoolis sõiduõpetajana. Põhjuseks alkohol jne... 
Olles siis käinud mitmeid kordi koera vaatamas, läksin koerale vett pakkumas. Uurisin möödujatelt, kas on keegi teab, kelle oma. Lõpuks, kui nägin, et olen võitnud koera usalduse, tõin ta tuppa. Emat polnud kodus, tema pikad sõidud viisid ikka päris kaugele ja vahel, kui miski autol purunes, siis koju ei jõutud. Ema remontis ise autot, eks raskemates asjades aitasid mehed... 
Olles koera tuppa saanud, jäigi ta meile. Ei teadnud ta päris nime, millegi pärast ristisime vennaga koera Tommyks. Panime koera kuuri elama. Kuid üks päev, kui järjekordselt emat kodus polnud, tungisid majja sisse kaks mustlast, kuid koer ründas neid. Ja meie leidkoer sai päeva pealt majanaabritelegi kangelaseks. Ema hoiatas, et üks päev pean ikkagi temast loobuma, kui tuleb tema päris omanik välja. Kuid koer kosus ja paranes ja mul tekkis temaga hea klapp. Avastasin koera oskused, andekuse jne.  Vennaga otsustasime koerale aga kuudi ehitada. Aidati materjali otsida. Kõik olid abiks nõu ja jõuga. Vahva aeg oli... meenutan, kuidas Kalmeri vanaisa ikka käis vaatamas, kuidas meil kuudi ehitus läheb. Kõige tipuks, kui kuut valmis, ei mäleta enam, kes maalis kirjatähtedes nime TOMMY (see kuut on siiani alles, pisar tuleb silma, imestan, et keegi pole seda lammutanud).
Olles siis leidnud nii endale koera, mainin, et unistasin ammu endale isiklikku koera, aga muud tõugu. Kui mind koliti Lagedilt Raplasse. Oleksin tahtnud ka oma Dzerrit kaasa, kuid seda ei antud. Olles ise murdunud ja lõhutud turvatundega uude keskkonda asetatud. Keegi ei suunanud ja keegi ei rääkinud. Hakkasin unistama, tagasi minekust Lagedile. Mu õppimise tase langes neljanda klassi lõpuks nii madalale, et koolipoolne otsus läbi psühholoogide oli Raikküla erikool.
Ema meeleheide viis tagasi vana-vanemate juurde, kus siis läbi mitmete inimeste suudeti mind üle viia Lagedi põhikooli. Muidugi südamest rõõmustasin, et saan tagasi sinna kus olin kasvanud ja kus ootasid mind mu loomad.
Soovisin kaasa võtta Tommyt, kuid ema ei lubanud. Nii jäin tollest koerast ilma. Mainin seda, et lapsed ei oska otsuseid vastu võtta, kui selleks puuduvad toetavad vanemad. 
Homme jätkan.... sellele loole on järg...

Sofije

Täna hommikul saabus meie majja uus pisike kolli Sofije. Hetkel on alanud kõige raskem ülesanne. Kohandamine teiste koertega. Olles teadlik mis meid ees ootab ja lastelegi vastavad juhised andnud, kuidas jagada kõigi kolme koera vahel tähelepanu. Ja milliseid käitumist  see meilt nõuab. Tean seda, et pidev töö ja tegelemine ning õige tähelepanu jagamine viib meid sihile.
Käisime juba metsas jalutamas. Jagasin lapsele, koera käitumise kohta väikse info. Sofije meenutab meile oma käitumisega Hellut. Hellu oli õrn, hell.
Koera võtmine muudab mõneks ajaks pereelu pea peale. Jälgima peame vanemate koerte käitumist, et need kohanduksid ja võtaksid ruttu omaks uue kutsika. 
Loodan Pipile, kelle kasuemaks oli pea neli aastat kolli. Kui Urri, kes eelmine aasta suri hakkas päeva pealt jäljendama kadunud koera. 
Mainisin lastele täna, et mis mul küll viga, et võtan koeri talveks kasvama. Kuid soov on täidetud, et kolli on taas majas. 
Analüüsisin, et kui koer tuleb, siis tuleb see õigel ajal, kui oleme valmis ise selleks. Ja koer peab olema sobiv, kuhu ta tuleb, siis saab see olema mitmekordne õnnistus ja õnn perele. Vaatame mis elu meil toob... ikka edasi.

Veel natuke on jäänud mul teed lumest koristada. Olen teinud pea vaat iga päev. Eile selle eest vehkisin, aga pea 4 tundi. Kuna mitme korra lumi on moodustanud kohati kooriku ja koristada vaat, et raskem. 
Väheke tegin  ka naabritele üllatust. Kui nemad laupäevase kohalolekuga rohkemat, kui ühe poole teest puhastasid ning pikali kukkunud postkastid ja puu najale tõstetud postkastide juurde ainult üks teerada viis. Kuna pühapäeva hommikul töö-ööd lõpetasin, siis polnud minust suuremat asja füüsiliseks rabajaks. Tegin ainult olulised, imestan isegi oma füüsilise ja vaimse väsimuse pärast. Tegin väikse järelduse, et lumetulek on viinud vitamiinide tarbimise mitmekordseks. Ja siis on tekkinud väike tagasilöök väsimuse näol. Eile siis rookisin teeotsad nii enda oma, kui naabritel. Naabrite oma juhuks, kui meil peaks lumega nii palju teest kaetud olema, et autoga liiklema ei saa. Hea on parkida kohe teeotsa. Kuna suur põlispuu varjab ning tekitab parajalt sellise koha, kus lumeolu jääb kesiseks.
Imestan ühte, loen pidevalt kuulutusi, kuid mõtlikuks teeb inimeste mõtlematus ja milleni see viib...? Praktiliselt suure sõjani. Mõtlen vaimset sõda...kui kasutatakse kuulutuses, et kiiremas korras ära anda koerakutsikad ja kui keegi ei soovi, siis ootab karm otsus... jne. Huvitav miks kiirustatakse, mõistan, et iga koeralaps tahab süüa ja koolitamist, kuid nii ei saa. Olles ise olnud tõukoera kasvataja, siis viimase kutsika müüsin odavalt ja sellisele perele, kellele ta ikka sai päris liikmeks saaks. Unistus suurest jõukusest jäigi kummitama. Kuna tõukoera kutsikatega kaasnevad teatud kulutused; vaktsineerimine, ussikuur, kiibistamine või tätoveerimine jne.  Ja ülevalpidamine... Mõtlema paneb... 
Ise jälgin vaikselt omi emaseid koeri. Pipile olen mõelnud kasutada inda edasi lükkavaid ravimeid, need vähe odavamad, kui operatsioon.  Ja eks näe, kas Sassul on jooksukas tulemas või mitte. Jälgin igal juhul mõlemaid. 
Pipi viimane jooksukas näitas tema pöörast poolt, siis enam nagu teistkorda ei soovi. Valmistun selleks korraks paremini.  

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee
Loodusvahenditega haiguste vastu.