• Täna oli mul tõeline advendi üllatus, mida üldse oodata oleks osanud. Tänusõnad Robile, kes siis varutud silo koju kätte tõi ,,mainides, et nii mööda minnes, et homme siis suurem vedu tulemas on." Olin sillas, samas ei osanud isegi oh ega ahh öelda, aga tänumeel siiski saadab. Eks meel on ikka mõru, pole veel sellest teada saamisest eriti vaimustuses. 

Püüdsin endas sisemist tasakaalu leides magamistuba koristades sisemist tasakaalu taastada. 

• Sohvije kasvab päris kiirelt, on oma ujedusest üle saanud. Esimene päev vedasime igale poole süles kaasa nii nagu Sipsikut. Nüüd lausa veab meie asju, nii et annab teda püüda. Lahe tegelane, koristamiselgi proovis oma koeramõistusega abiks olla. Muidugi tema arusaamise viisil, tabasin ennast üks päev mõttelt, et lapsed saavad näha, mismoodi kasvab koer oma vanuses. Kutsikas viibib meie keskel, siis oleme kasvanud tema elurütmiga, kui magab, püüame vaikselt tegutseda ja kui ärkab siis kohe õue viia. Harjutada puhtust pidama. Söök on kogu aeg ees. Kutsikas teaks, kus asub tema kauss. 
• Merisead on ka vahvad tegelased, küllap paljud arvavad, et mul viibivad loomad puuris. Ei... ja veelkord ei... Kui ma istun arvutis, tulevad ka lapsed minu juurde, et suhelda ja toovad kaasa ka notsud, et notsid saaksid joosta ja uudistada. Täna siis voodis, vahepeal peites ennast patjade alla. Kuid nii vahva oli vaadata, kuidas padjad kerkisid ja rõõmust ruiates uue pesa üle üks teisele teavitades. Suhtlemine inimese ja looma vahel on võimas ja tekitab ühtekuuluvus tunde. Eelkõige mis mulle nende loomakeste puhul meeldib on jälgimine, kuidas reageerivad nemad ja soovivad inimesega suhelda. Vahepeal üle läpaka klaviatuuri jalutades jätavad minu pooleli oleva suhtlemise ajal nende jalgade survest klahvile moodustamata mõnda korralikku sõna, millest keegi aru vast ei saa, aga arvan, see notsude oma keel.