8.Märts naistepäev

oli alles päev.

Hobused jälle kappasid ära. Mis sellest, kus Pauliine kaevu sügavust mõõtmas käis juba täna oma sõbrannadega metsas lumesügavust mõõtis.

Kaotades ära kodutee ja kopli. Neid leida pidin ma poole tegemise pealt neid otsima hakkama. Õnn oli minu kasuks ja hobuste rumalus viis neid metsa lumme. Et neid leida pidin kodust võtma sadula all käivad hobused. Seda tehtud kaasasin veel otsima oma sõbranna ja tütre. Hobused leitud siis seisis meil katsumus läbida üks 100 m paksu lund lagendikul ning maha langenud puude risu. Kuidas asi lõppes , see jääb mõistada... Mõnusat kõigile

Kõik võib olla kena, kuid pidevalt elada kenaduse sees viib lõpliku tüdimuseni. Mõtlen hetke talve, mis on kestnud pikalt ühtlase temperatuuriga ja pidevalt lumetuisu või siis sajuga.

Kuid hea seegi, et hetke temp. , lubab juba rohkem õues tegutseda, kuid ootan ikka lume vähenemist.

Ees seisab 12 hobuse - poni kapjade iga kevadine värkimine.

Meeldib rohkem ojavulin = kuigi armastan talve ka, kuid mitte sellist, kus üks katsumus järgneb teisele. On alles aasta olnud. Ei taha kohe mõeldagi. Tahaks midagi rõõmustavamat ja südant soojnedavat ja meeli ülendavat elukorraldust.

Hetkel ei jää muud soovida kui ikka kangekaelselt kevadet edasi oodata.

Lõpuks ometi sula. Loodan, et lumekogus väheneb. Kuna karjaaeda parandada suht raske, sumada vööst saadik lumes. Siis imestan teine päev, et miks lihased valusad.
Täna vedasin ainult ühe rulli silo, rohkem lihtsalt ei saanud. Sula lumi oli traktorile takistuseks.
Iga päev tegelen individuaalselt Mooritsaga, Tassaga (hoian mõnda aega eemal karjast,öösel on koos teistega, õpetas teistele aiia lõhkumist).Pauliine käis ka korra väljas, kuid otsis juba varjulist kohta. Eks pärast kõrgelennulist kaevu kukkumist, hoian rohkem silma peal. Väike mure, et järsku külmetas või midagi annab veel tunda (hetkel laudja pealt hell). Muidu kõik on korras, see on hea. Hetkel ei taha ma kaotada ühtegi hobust.

Eile oli suht pingeline ning toimekas päev. Kõige rohkem tekitab vastumeelsust sügavasse lumme minek. Lume kogust arvestades, mõtlen lumeräätsadele. Kui oma keharaskusel lumme astuda, vajun pea vööst saadik sisse. Pidin tõstma jälle elektrikarjuse kõrgust. Vool kaob kuhugi, kuhu teadmatus. Püüdsin leida viga.
Mõned hobused (noored) on selle avastanud ja ei seisa enam aias. Kui jah üks välja ronib, hakkavad teised seda järele matkima. Kõige suuremad aia lõhkujad on eraldatud.
Hetkel unistan kolme liiki traktorist, ja lumeräätsadest. Kuna pidev kinni olemine on ära tüüdanud. Kuhugi minna ei saa. Eilne päev on meenutuste rohkem päev, mis jääb kauaks meelde.
Meie Pauliine oli kukkunud kaevu ja pidin seekord abi paluma päästeteenistusest. Õnne oli sellel loomal palju. Kukkuda kõrgelt ja piisavalt sügavasse kaevu ning lõhkuda oma keharaskuse all kaevu seinale rajatud pumba platvorm. Tulla välja sealt, et ainult mõnde kriimud ja marrastused. Mõistatus missugune, mis või kes hoidis selle looma kõige traagilisemat lõppu.
Eks Paula on enneminigi valmistanud mulle piisavalt probleeme. Muidu olemuselt on ta südamlik, kuid ulakused mis noorele hobusele omased on tekitanud piisavalt pahandusi. Esimene asi mis tal on, ongi aia lõhkumine, kui saab teada, et voolu ka ei ole. Kõik hea, mis hästi lõpeb. Usun, et nüüdsest ei kipu ta nii kergelt välja tulema.

Lumi, vesi ja sööt mis kohe kohe hobustel otsa saamas.
Hetke olukorras on kuhjunud nii palju probleeme. Lumi, mis hangedena mattnud metsad, põllud, heinamaad... Nii kõrgeks lumepinna tõstnud, et kui traktoriga minna silo vedama veab see, nii hädiselt, et isegi tigu liigub kiiremini.
Veega selline lugu, pump andis otsad. Hetkel kasutame lume sulatus vett. On alles elu.
Käisin metsas ja korra auto juures (auto seisab küla peal).
Metsloomadel on raske.

Ilm, ilm, ilm...
Oli alles ilm eile. See, kuidas keegi tööle liigub on juba oma ette elamus. Eile korra päevas lükati kohalik tee lahti ja mina viisin igaks juhuks kella 18-ne paiku naabrimehe väravasse auto. Kodunt lahkusin kella 21.30 paiku, et minna töö juurde, hommikul ajaliselt oma päeva alustada. Kui viimased autod liiklesid küla vahel kuskil 18 ajal. Siis poole kümne ajal ise küla vahel olles ei olnud enam ühtegi jälge. Ja kohati olid tuisu vaalud hõivanud poole teest. Tee peal mõtlesin, et hea jalgrattal oma teekonda ei alustanud. Ühes kohas sai korra autoga tirelit harjutatud (auto kaotas hetkeks juhitavuse), see natuke tekitas kõhedus tunde. Üks hea asi, praeguse lume juures, vallid mis tee ääres on kõvad ja maandumine ning löögid selle võrra pehmed. Matsust toibudes jätkasin sõitu, mis lõppes siis töö juures kinni jäämisega.

Vastlapäev, Tassa = 12 hobune majapidamises.
Täna toodi Tassa, pärit on ta Saaremaalt Laimjalast Elle Tolli majapidamisest.
Mulle meeldivad raudjad, samas vanema tütre hobune sai õnnetult hukka. Siis sai ka vana hobuse vörvus uue hobuse värvi valikul otsustavaks valikuks. Saabus ta kella 16 paiku, kui lapsed üks haaval koju tulid ja said teada, et Tassa on tulekul. Ammu sai selgeks, et kui Tassa majja tuleb Paneme nimeks Tassa + Maiu. Hetkel on veel vana omaniku nime all, päris omanikuks saan alles, kui mul kogu summa hobuse eest on makstud.
Ok, jälgisin omi hobuseid, kes ei lahkunud hetkekski varjualuse ukse tagant. Isegi küüni nurga taga seisev silo maitses ülihästi. Ehk siis leiti, et peavad oma kohal olekuga uuele hobusele selgitama, et on üks nendest. Vahe peal käisin teda ka vaatamas ning lasime Amanda (pesamuna) Tassale seltsiks. Tassa võõrastas, kuid Amanda oma kohal olekuga andis mõista, et ta ei pea midagi kartma.
Amanda on suht julge seltsima ja võõraste hobustega kiirelt sõbrunev.
Ööseks tõime Tassa maja aluses olevasse rehealussesse, siis on mul lihtne teda öösel vaatamas käia ning kui midagi on ka lihtsalt näidata, et inimene on alati lähedal.