Eile oli suht pingeline ning toimekas päev. Kõige rohkem tekitab vastumeelsust sügavasse lumme minek. Lume kogust arvestades, mõtlen lumeräätsadele. Kui oma keharaskusel lumme astuda, vajun pea vööst saadik sisse. Pidin tõstma jälle elektrikarjuse kõrgust. Vool kaob kuhugi, kuhu teadmatus. Püüdsin leida viga.
Mõned hobused (noored) on selle avastanud ja ei seisa enam aias. Kui jah üks välja ronib, hakkavad teised seda järele matkima. Kõige suuremad aia lõhkujad on eraldatud.
Hetkel unistan kolme liiki traktorist, ja lumeräätsadest. Kuna pidev kinni olemine on ära tüüdanud. Kuhugi minna ei saa. Eilne päev on meenutuste rohkem päev, mis jääb kauaks meelde.
Meie Pauliine oli kukkunud kaevu ja pidin seekord abi paluma päästeteenistusest. Õnne oli sellel loomal palju. Kukkuda kõrgelt ja piisavalt sügavasse kaevu ning lõhkuda oma keharaskuse all kaevu seinale rajatud pumba platvorm. Tulla välja sealt, et ainult mõnde kriimud ja marrastused. Mõistatus missugune, mis või kes hoidis selle looma kõige traagilisemat lõppu.
Eks Paula on enneminigi valmistanud mulle piisavalt probleeme. Muidu olemuselt on ta südamlik, kuid ulakused mis noorele hobusele omased on tekitanud piisavalt pahandusi. Esimene asi mis tal on, ongi aia lõhkumine, kui saab teada, et voolu ka ei ole. Kõik hea, mis hästi lõpeb. Usun, et nüüdsest ei kipu ta nii kergelt välja tulema.