See on meie matkakeor Pipi. Ta on super saatja. Võiks minna juba olümpia mängudele...Hästi lahe pere ja metsakoer.

Jaanuari alul sadanud lumi mattis õue ukse alla jääva koera kuudi. Koerad seda talvel ei kasuta. See rohkem koerale suve kodu.Talvel rohkem majas.Samas on see nii lahe vaade...

Lumi, lumi, lumi...
Kõik kohad on seda täis, pole enam kohta, kust seda ei leia. Puude oksad on murdumise äärel, eks on mahalangenuid.
Metsloomad on leidnud tee hobuste söötmis kohta - õnneks. Vähemalt ninaesine ja võib kindluse mõttes rulli juures pikutada. Vähemalt tänase öö jäljed seda jutustavad. Eks koertel jäi see asi kahe silma vahele ja magamiskoht selline, et ei viitsitud öösel lihtsalt välja haukuma minna.
Jälgin alati huviga ja põnevusega metsarahva toimetusi. See on nii põnev. Isegi üks põder oli liikunud (meie kanti asustas hiljuti). Ilvesed on kadunud. Kuhu, ei ole trehvand jälgi.

Alustan järgmisest nädalast aktiivselt saani sõitudega. Loodan Teelest treenida uue hobuse, kes ees käima hakkab. Siiani on ta sellega edukalt hakkama saanud.

Imetlen ja kiidan hobust iga edukalt sooritatud sammu eest. On pärast mida meenutada, ühtlasi meenub alati kuidas ma õpetasin kunagi vanemat hobust, keda oli ainult ilu pärast kodus peetud.
Paljud tuttavad ütlesid, et ma ei saa sellest hobusest asja.

Kuid tunnistan, sain hakkama, saani ja vankri ees oli ta väga kärme liikuma. Kui puudus vajalik tehnika ja tellitud traktorist ei jõudnud alati kohale, siis mõned kergemad tööd, mida sai siis hobusega tehtud. Olin siis kodune inimene ja aega alati käes. Eks nads pinget kruvis just ettepanek, kuna ma ei teadnud õigeid võtteid ettepanekul, siis õppis vitsa abil iga kord aiste vahele astuma.

Eks iseloomus peitus veidi jonnakust ja vastuhakku, kuid hobuse vanemaks muutumisega muutus iseloom paljuski.

Mida ma jagan kõigile kui hobusega on olemas koostöö, saab ka kärme hobuse olmust oskuslikult ära kasutada. Tarkuse ja suhtumisega, vigu tuleb vältida, neid ette näha siis on ka õnnestumine.

Loodan, et tänase päeva seisuga, et mu ebameeldivused otseselt ja kaudselt otsa said. Saan hakata normaalselt noorte hobustega tegelema. Saanisõiduks ideaalne aeg. Hetkel koolitan noort hobust ees käima. Selleks kõige sobilikumaks osutus Teele. Teele on koostöö aldis ja teeb kõike vanema hobuse eeskujul.
On alles lumi, eile sai traktoriga heina põllult vedamas käima. Jah kuid suurte ajakadudega see kohale veetud. Vahepeal jäi ta metsavahel seisma seletamatul asjaolul ning meestel kulus käima saamiseks omajagu tunde. Kui heinakoorem koju jõudis, siis minu mobla kell näitas 00.05. Selliseks kujunes mu eilne päev. Kõige suurema ehmatuse sain ma siiski kraavi minekust ja lubasin, et kohalikud mehed, kes traktoritega tegelevad ei näe mind nüüd tükil ajal traktoritega liikumas.
Hindasin russi võimsust suure lume osas liiga kõrgeks. Suure käruga kippus ta kinni jääma põllule.
See selleks, aga eile õhtul suutsin tarktori kraavi sõita. Otsida välja tõmbajat ja oodata. Aeg kadus öösse ja kella 22 oli traka väljas. Olen tänulik, kes sellel õhtu tunnil soojast kodust pimedasse öösse tulid, et pakkuda abi traka kraavist päästmisele.
Aasta algus on siiamaani päris huvitav ja pingeline olnud. Kuid igale asjale on alati selgitus. Võtan elu lihtsalt ju see nii pidi minema.

Head uut aastat.
Oleme tegusad ka uuel aastal. Hobused kaififad iga päev neid külmu ilmu.
Vaadata karjamaal looklevaid radu, mis viivad ühe silorulli juurest teise juurde. Huvitavaks momendiks on see, et hobustel on kindlad meeldivad kohad, kust nad söövad.
Hommikuti on kena vaadata, kui suure galopiga oma söötmis kohta kimatakse.

Iga päev kogen üha uut oma hobusekarja juures. Uued hobused on kohanenud - olen rahul nende iseloomudega. Jälgin iga päev kindlalt, kas hobused söövad ja kui isukalt. Kõige rohkem meeldib, kui hopad otsivad ise kontakti.
Moorits aina rohkem usaldab mind selliseid kohti sügama, kust ta eelmine aasta ei usaldanud. Meie vahel on tekkinud mingi side. Soov temaga tegelemiseks kasvab. Kui mul seisab näiteks 24 tunnine valve kord töö päeva osas. Siis käin ikka hobuseid enne kodunt lahkudes vaatamas. Kuigi jah teen seda ettevaatlikult ja vaikselt, et mitte häirida hobuste varasele hommikule omast rahu ja und. Kes siis üleval ja on märganud mind, seda siis paitan ning püüan vaikselt lahkuda.
Üks päev sai proovitud noori hobuseid vana hobuse kõrval saani vedada. Teele osutus julgemaks, aga Teebaga tuleb veel vaeva näha, et temast saaks vedaja. Hirmu all ei saa me õpetada kedagi. Kui loom pelgab, peame mõtlema - milles probleem...? Kas peitub viga minus - oman piisavalt ebakindlust, et antud ülesannet sooritada. See kehtib, kui inimese ja hobuse vahel on usalduslik kontakt, kuid antud hetkel hobuse hirmu tõttu ei suuda ta antud hetkel inimest usaldada. Alustasin Teebaga juhtimis võtete parandamisega ehk muuta ta suust pehmeks. Hirmu tõttu võttis ta mind loha järgi. Käin maastikul ja võõrastel territooriumitel, et anda talle uusi kogemusi ning pakkuda koostööd enda läbi. Platsil panen rõhku liikumise puhtusele: liikumine sääre vahel (sääre surve, istak, kavaletid jne.), hobune ei tohi ebaloomulikult pea ise suunas ja keha teises suunas liikuda. Kui hobune sooritab need rahulikus olekus puhtalt siis lõpetan ja tänan teda sellise soorituse eest. Alati kiita, tunnustus õige soorituse kasvatab ka hobuses enesekindlust. Kui karistame looma arusaamatuks jääva asja eest. Tekitab tal alaliselt hirmu ning sooritada uut harjutust osutub võimatuks.