Iga päev kogen üha uut oma hobusekarja juures. Uued hobused on kohanenud - olen rahul nende iseloomudega. Jälgin iga päev kindlalt, kas hobused söövad ja kui isukalt. Kõige rohkem meeldib, kui hopad otsivad ise kontakti.
Moorits aina rohkem usaldab mind selliseid kohti sügama, kust ta eelmine aasta ei usaldanud. Meie vahel on tekkinud mingi side. Soov temaga tegelemiseks kasvab. Kui mul seisab näiteks 24 tunnine valve kord töö päeva osas. Siis käin ikka hobuseid enne kodunt lahkudes vaatamas. Kuigi jah teen seda ettevaatlikult ja vaikselt, et mitte häirida hobuste varasele hommikule omast rahu ja und. Kes siis üleval ja on märganud mind, seda siis paitan ning püüan vaikselt lahkuda.
Üks päev sai proovitud noori hobuseid vana hobuse kõrval saani vedada. Teele osutus julgemaks, aga Teebaga tuleb veel vaeva näha, et temast saaks vedaja. Hirmu all ei saa me õpetada kedagi. Kui loom pelgab, peame mõtlema - milles probleem...? Kas peitub viga minus - oman piisavalt ebakindlust, et antud ülesannet sooritada. See kehtib, kui inimese ja hobuse vahel on usalduslik kontakt, kuid antud hetkel hobuse hirmu tõttu ei suuda ta antud hetkel inimest usaldada. Alustasin Teebaga juhtimis võtete parandamisega ehk muuta ta suust pehmeks. Hirmu tõttu võttis ta mind loha järgi. Käin maastikul ja võõrastel territooriumitel, et anda talle uusi kogemusi ning pakkuda koostööd enda läbi. Platsil panen rõhku liikumise puhtusele: liikumine sääre vahel (sääre surve, istak, kavaletid jne.), hobune ei tohi ebaloomulikult pea ise suunas ja keha teises suunas liikuda. Kui hobune sooritab need rahulikus olekus puhtalt siis lõpetan ja tänan teda sellise soorituse eest. Alati kiita, tunnustus õige soorituse kasvatab ka hobuses enesekindlust. Kui karistame looma arusaamatuks jääva asja eest. Tekitab tal alaliselt hirmu ning sooritada uut harjutust osutub võimatuks.