Õigel jaanipäeval sadas korralikult. Pidin tööl käima.... jaa kogu saju sain kaela. 

Muus osas on suur rahulolu, hopad metsas, Vimbu ja Preston laiutavad kahekesi suures koplis. Ja nüüd on selgeks saanud suure varjualuse kasutamise. Mul oligi juba hirm, et Vimbu tuleb üks hommiku poni koplis vastu, ponide putka seljas. Viskab kasvus korralikult, mõnus kõrgus juba.

Nordic paraneb, hetkel hästi tüütu eluviis. Mäx ja Sannu kinni. Ja siis vahelduva eduga, kes toas, kes õues. Õnneks, on koerad harjunud. Nii kui Sannul jooksukas hakkas, eraldasime kohe. Jooksuka 8,9,10 on juba kriitilisemad. Õnneks tõukoertega on ära hoidmine lihtne. Ühe krants emasega sain seda kogeda.  Ja ei taha ühtegi pesakonda kutsikaid. Mingi aeg lasen ära steril6seerida, kuid ega see koeralt võta ära seda teise koera murdmist. Kuid seda murdmis omadusi pidi olema. Sellesse tuleb teatud respektiga suhtuda. Loomadesse suhtumine ok, metsloomi ei puutu. Kuid jah teised koerad. Kuid hetkel rohkem sakslasi ei võta.

Eile tähistasime oma pere keskel jaaniõhtut. Terve pere oli koos. Mõned laste head tuttavad olid ka kohal. Hea mõnus rahulik loodushelide ja lõkke praksumisega. Tegelikult hubane tunne tekkis.

Meie vanema ealised ponid, Kati on saamas 27 ja Kellukas 23. Ise ei taha uskuda, et nii vanad, kuid nad on heas vormis ja vaikselt aitavad üle saada nendel lastel, kes kardavad või on muud hirmud. Hindan neid väga. Seda, et Kellukal väheke rohkem kumerusi vormist välja paistab, see rohkem söömisest. Viimase varsa varssus Kellukas 3 aastat tagasi. Ja rohkem pole enam plaanis. Vanus ja teine asi, väikeponidele nõudlus väiksem.

Üks somm P.Perksalo ostab eestis odavalt kokku ja müüb Soomes kümne kordse hinnaga edasi. Sellisel äril pole mõtet. Iga kasvatatud ja välja õpetatud looma hind on siiski kõrge. 

Üpris mitmed inimesed on küsinud, et miks ma ei müü vanu hobuseid eest ära...minu küsimus alati vastuseks, et millisele ostjale müüa eakat hobust taskuraha eest? Kogemused näitavad, et vähesed suhtuvad südamega eakasse hobusesse. Ja teiseks minu vanurid on hea tervisega ja jäävad oma sünnikoju elama kuni neil elupäevi on.

Vimbu ja Preston said teise koplisse ja tegid mõnusalt trenni.

Kuidas Nordicul, hetkel stabiilne. Sai arsti abi. Eile korraldasin head paremat näit, lõhe-kana vorsti (spets toit prismas koertele) ja veel keefiri. Ütleks nii, et viimane Sannu rünnak mõjus Nordicule vägagi traumeerivalt. Oleme teemat pere keskel arutlenud ja nüüdsest siis jääb nii, et ainukesena saab olla lahtiselt võõraste inimeste keskel Nordic. Siis teised saavad olla kui tuleb nende kord. Uurisin kennelist, kust Sannu pärit, siis sakslastel see ikkagi loomuses sees. Emased eriti tööliini sakslased on dominantsed ja võimelised murdma teist koera. Pole midagi teha ja nüüdsest teadlikumaks ning edasi lihtsalt kordamööda. 

Täna olen postitamise lainel...

Käisin hommikul kopli elanikke kaemas. Metsa koplis istusin oma pool tunnikest, nautisin hobuste siesta und joogivanni ümber. Kummaline on hobuste omavaheline sõprusliidu loomine. Luna sügavat ilu und valvas pisike Amanda. Eile õhtul oli koplist ära toomisega tegu, vägisi tahtis aiast välja ronida Rocky. Koos Kelluka ja Amandaga. Siis sai ühele kodus olevatele lastele helistades, et tuleks aitaks Rocky koju tuua. Lihtsalt õhtuks oli kopp ees, et keegi kusagil kadunud. Mul hea meel, et ikka õhtuks kõik kadunud loomad leitud said. Teine asi, et kummalgil ponil polnud päitseid peas. Erinevates metsalõikudes igat masti tüükaid, kuhu võimalik kinni jääda. On kokkupuuteid ja seepärast ma ei poolda hobuseid päitsetega koplisse.

Nauditav hetk. Rocky the Royal kitse ja Mannuga metsas...muidugi teised ka. Otsige pildilt kits kui ka Mann ülesse.
 

Selle nädala reedega lõpetasin kolmepäevase ratsalaagriga. Õhtul voodisse pikali visates määrisin jalataldu lõõgastava geeliga, lihtsalt tulitasid. Esimene päev oli huvi mõõta päeva samme. Ja ega alla 30000 sammu ei saanud. Imestangi, otseselt nagu distantsi pole, aga jah...kui iga samm ikka kaasaegne tundlik tehnika vidin loeb nii samme kui km. 

Eile said siis hopad metsa. Plaanisin ka Rocky, Ameelia ja Kallikese metsa viia. Hea mõte oli lootuses, kui Ammi ja Kallikese lahtiselt järgnema lootsin. Tühi paljas unistus. Nemad kahekesi jäid maha, tagasi metsast jõudnuna olid nad kiigeplatsil nosimas. Mõtlesin okei, las paar tundi nosivad. Kui ma poole tunni pärast kontrollima läksin, olid kadunud. Uurisin jälgi, ei leidnud. Igal pool suur rohi. Läksin siis loodusesse värve otsima ja pildile võtma.

Ja ühtlasi püüdsin leida mingit märki, et kuhu kadusid kaks päkapikust reisiselli.

Ja siis käisin vaatamas kroonliudiku 7 aasta tagust leiu kohta. Oligi täitsa olemas...täitsa häppi nende asurkonna üle. Mõni päev tagasi leidsin kroonliudikuid sellisest kohast, kust poleks isegi arvanud neid leidvat. Tegelikult käingi pilk maas, et ei astuks mõnele roomajale või näen mõnda söögiseent. Mulle meeldib kaitsealustest taimedest pilte teha. 

Pärast kroonliudikute leiu kohta, kodu suunale ennast asutades. Sannu hüppas Nordicule kallale mu selja taga. Mu füüsilisele kehale oli see järjekordne shokk. Imestan, kust Sannul selline jõud ja raev, millest küll ja miks. Olles koerad lahutanud, hoidsin Sannut mõnda aega seliti maas, et maha rahuneks. Siis selliselt koera hoides, avastasin vasaku käe pöidla juures 10cm pikkune haav, kust siis korralikult verd voolas. Vaba käega haarasin lähedusse jäävast paiselehe puhta lehe (paiselehtede alumine pool on pehme ja verdpeatava sideme eest). Miks puhas, paiselehtedel kipub olema punasetäpiline seenhaigus. Selliseid asju on hea teada. Ravimtaimedeks sobivad ainult terved taimed.

Koer maha rahunenud, lasin Sannu lahti (mul puudus jalutusrihm). Nordic oli shoki seisundis kuhugi enese ära peitnud. Jälle tulevad mul meelde kollid, kelle käest küsisin, et kus on see või too loom. Kohe viisid oma keha keelega näidates, kust ma leida võisin. Koerad on põnevad, kuid murelikuks teeb Sannu pidevad ründed Nordicule. Eriti see aasta, täna uurin mõne sakslase kenneli omaniku käest, mis võib olla põhjus ( põhjuseid võib olla mitmeid, tahame koera aidata ja mõista), mitte hüljata. Hetkel ei saa me enam valveta kellegi võõra lähedusse jätta. Olen sellist tema pöördelist käitumist nimetanud, lihtsalt lambist kallale minekut. 

Koju jõudnuna puhastasin haava ja sidusin kinni. Esmasel hinnangul oleks pidanud õmblema minema. Kuid ma ei jäänud selle mõtte juurde, miks raisata aega Tallinnasse sõidule, sel juhul oleks see päeva mul tuksi keeranud. 

Vahepeal käisin metsas karjamaal hobuseid kaemas. Järsku on mu väikeponid karja hulka ennast poetanud. Tegin ühe 4km ringi, leidmaks mingeid jälge või kuulda hirnumist. Kohe jälle meenus mulle Pipi kes aitas kõige parimal moel hobust otsida. Ja ta viis alati kohale...Pipi käis mul matkadel kaasas. Ja tema jaoks oli see nagu õnnepäev ja seetõttu jumaldas hobuseid.

Õhtul oli vaja metsast minna kahte poni tooma. Ja kui Mannu ja Kellukaga väravasse jõudsin tuli tundmatult numbrilt telefoni kõne, kadunud ponidest. Õnneks polnud kaugele minna. Lasin Mannu ja Kelluka karjamaale lahti. Ja panin kiire sammuga Nõmmemetsa sildi juurde. Kus siis seisid mitu autot, kes hoidsid oma kohal oluga ponidega suheldes neid paigal. ...nii tänulik kõigile kes nii käitusid. Hoides ära noorte ja ullikeste suurtesse probleemidesse sattumist. Mis mul sellest päevast ikka ainult õppida. Ei saa usaldada, et esmakordselt aiast pääsenud noored sälud koju oskavad tulla. Samas kui oleksid olnud suures karjas. Ja õhtul kella 21 jõudis Nordic koju. Kui ma temaga suhtlema läksin, siis tundus, et kogu selle maailma elu peale solvunud. Oli taas oma lemmik peidunurgas. Viisin talle head paremat...eks mul endal kerge rõõmupisar ikka silmas. Pstsutasin ja ütlesin, et näe mitte ühtegi haava. Mis edaspidi, hetkel käin üks koer korraga metsas. Hetkel ei saagi kolmega käia ka. Sannul veel jooksukas hakkas. Elame näeme, lahendame koerte psüühika teemat. 

Üldises mõttes lõppes päev kõigile hästi. Käisime kahe poniga Purku jaanitulel. Olime niikaua kui vihma kallama hakkas. Mann ja Kellukas on super tublid ponid...

 Otsin hetkel sobivas hinnaklassis üheteljelist shetikate kaarikut. Trenni tegemiseks, noored täkud vajavad palju tegevusi, siis on hea vahepeal küla vahel 4 km distantsil oma hormoonidest auru välja lasta. Paljalt rehvi veoga ei väsi nad kuidagi. Mina väsin rutem. 

Eelmine nädal sai siis Alberti väsitatud rehvi veoga. Nii kaua, kui märasid silmapiiril pole on okei ja niikui märade lähedusse saab, läheb täitsa pöördesse. Mina sain hakkama, kuid lastele sellist looma anda ei saa. Juba aiste vahel tõusis kahele jalale ja üritas veel tagant ülesse lüüa. Mind tema pöörasus ei häirinud, kuid jah nüüd sai siis lõplikult otsus vastu võetud, et Asso, Vimbu ja Albertil tuleb hormoonide möllu tasakaalustamiseks loovutada kotikute sisu. Asjad räägitud ja vet tuleb teeb ära. Endal hea, mitte ei pea ootama millal probleemid majas. Mitmed korrad ongi indlevad märad sellepärast koju jooksnud. Siis läheb elu rahulikumaks.

Soome rattamatk selja taga. Oi kui palju oli neid kes ohkasid, kui kuulsid, et üksi käisin. Olen küps ja iseseisev naisterahvas, kes saab hakkama võõras kohas. Minu selle matka eesmärk oli tutvuda ühe rahvuspargiga ja läbida lihtsalt pakitud rattaga vahemaid. Põhjamaine loodus on imeline, eriti kui matkarajal ei kohta ühtegi hingelist. Tunda ennast osaliselt ürgse loodusega samastumas.

Nüüd mil juuni, siis tegemisi jätkub. Rohukasv on väga hea. Lootus, et miskit kasutuses olevatelt põldudelt ka korjab. Eks paistab, kuidas heinatööd teha saab. Nüüd oleks vaja veel kiletaja osta, saab siis kohe ära ka kiletada. Ei pea muretsema rulli sööda kvaliteedi kadumises.

Rock the Royal on kodus...Kenaks loomaks on saanud. Täitsa ema koopia. 

Tellitud sai kaera ja küüslaugu kausse.