Eile tähistasime oma pere keskel jaaniõhtut. Terve pere oli koos. Mõned laste head tuttavad olid ka kohal. Hea mõnus rahulik loodushelide ja lõkke praksumisega. Tegelikult hubane tunne tekkis.

Meie vanema ealised ponid, Kati on saamas 27 ja Kellukas 23. Ise ei taha uskuda, et nii vanad, kuid nad on heas vormis ja vaikselt aitavad üle saada nendel lastel, kes kardavad või on muud hirmud. Hindan neid väga. Seda, et Kellukal väheke rohkem kumerusi vormist välja paistab, see rohkem söömisest. Viimase varsa varssus Kellukas 3 aastat tagasi. Ja rohkem pole enam plaanis. Vanus ja teine asi, väikeponidele nõudlus väiksem.

Üks somm P.Perksalo ostab eestis odavalt kokku ja müüb Soomes kümne kordse hinnaga edasi. Sellisel äril pole mõtet. Iga kasvatatud ja välja õpetatud looma hind on siiski kõrge. 

Üpris mitmed inimesed on küsinud, et miks ma ei müü vanu hobuseid eest ära...minu küsimus alati vastuseks, et millisele ostjale müüa eakat hobust taskuraha eest? Kogemused näitavad, et vähesed suhtuvad südamega eakasse hobusesse. Ja teiseks minu vanurid on hea tervisega ja jäävad oma sünnikoju elama kuni neil elupäevi on.

Vimbu ja Preston said teise koplisse ja tegid mõnusalt trenni.

Kuidas Nordicul, hetkel stabiilne. Sai arsti abi. Eile korraldasin head paremat näit, lõhe-kana vorsti (spets toit prismas koertele) ja veel keefiri. Ütleks nii, et viimane Sannu rünnak mõjus Nordicule vägagi traumeerivalt. Oleme teemat pere keskel arutlenud ja nüüdsest siis jääb nii, et ainukesena saab olla lahtiselt võõraste inimeste keskel Nordic. Siis teised saavad olla kui tuleb nende kord. Uurisin kennelist, kust Sannu pärit, siis sakslastel see ikkagi loomuses sees. Emased eriti tööliini sakslased on dominantsed ja võimelised murdma teist koera. Pole midagi teha ja nüüdsest teadlikumaks ning edasi lihtsalt kordamööda.