Selle nädala reedega lõpetasin kolmepäevase ratsalaagriga. Õhtul voodisse pikali visates määrisin jalataldu lõõgastava geeliga, lihtsalt tulitasid. Esimene päev oli huvi mõõta päeva samme. Ja ega alla 30000 sammu ei saanud. Imestangi, otseselt nagu distantsi pole, aga jah...kui iga samm ikka kaasaegne tundlik tehnika vidin loeb nii samme kui km. 

Eile said siis hopad metsa. Plaanisin ka Rocky, Ameelia ja Kallikese metsa viia. Hea mõte oli lootuses, kui Ammi ja Kallikese lahtiselt järgnema lootsin. Tühi paljas unistus. Nemad kahekesi jäid maha, tagasi metsast jõudnuna olid nad kiigeplatsil nosimas. Mõtlesin okei, las paar tundi nosivad. Kui ma poole tunni pärast kontrollima läksin, olid kadunud. Uurisin jälgi, ei leidnud. Igal pool suur rohi. Läksin siis loodusesse värve otsima ja pildile võtma.

Ja ühtlasi püüdsin leida mingit märki, et kuhu kadusid kaks päkapikust reisiselli.

Ja siis käisin vaatamas kroonliudiku 7 aasta tagust leiu kohta. Oligi täitsa olemas...täitsa häppi nende asurkonna üle. Mõni päev tagasi leidsin kroonliudikuid sellisest kohast, kust poleks isegi arvanud neid leidvat. Tegelikult käingi pilk maas, et ei astuks mõnele roomajale või näen mõnda söögiseent. Mulle meeldib kaitsealustest taimedest pilte teha. 

Pärast kroonliudikute leiu kohta, kodu suunale ennast asutades. Sannu hüppas Nordicule kallale mu selja taga. Mu füüsilisele kehale oli see järjekordne shokk. Imestan, kust Sannul selline jõud ja raev, millest küll ja miks. Olles koerad lahutanud, hoidsin Sannut mõnda aega seliti maas, et maha rahuneks. Siis selliselt koera hoides, avastasin vasaku käe pöidla juures 10cm pikkune haav, kust siis korralikult verd voolas. Vaba käega haarasin lähedusse jäävast paiselehe puhta lehe (paiselehtede alumine pool on pehme ja verdpeatava sideme eest). Miks puhas, paiselehtedel kipub olema punasetäpiline seenhaigus. Selliseid asju on hea teada. Ravimtaimedeks sobivad ainult terved taimed.

Koer maha rahunenud, lasin Sannu lahti (mul puudus jalutusrihm). Nordic oli shoki seisundis kuhugi enese ära peitnud. Jälle tulevad mul meelde kollid, kelle käest küsisin, et kus on see või too loom. Kohe viisid oma keha keelega näidates, kust ma leida võisin. Koerad on põnevad, kuid murelikuks teeb Sannu pidevad ründed Nordicule. Eriti see aasta, täna uurin mõne sakslase kenneli omaniku käest, mis võib olla põhjus ( põhjuseid võib olla mitmeid, tahame koera aidata ja mõista), mitte hüljata. Hetkel ei saa me enam valveta kellegi võõra lähedusse jätta. Olen sellist tema pöördelist käitumist nimetanud, lihtsalt lambist kallale minekut. 

Koju jõudnuna puhastasin haava ja sidusin kinni. Esmasel hinnangul oleks pidanud õmblema minema. Kuid ma ei jäänud selle mõtte juurde, miks raisata aega Tallinnasse sõidule, sel juhul oleks see päeva mul tuksi keeranud. 

Vahepeal käisin metsas karjamaal hobuseid kaemas. Järsku on mu väikeponid karja hulka ennast poetanud. Tegin ühe 4km ringi, leidmaks mingeid jälge või kuulda hirnumist. Kohe jälle meenus mulle Pipi kes aitas kõige parimal moel hobust otsida. Ja ta viis alati kohale...Pipi käis mul matkadel kaasas. Ja tema jaoks oli see nagu õnnepäev ja seetõttu jumaldas hobuseid.

Õhtul oli vaja metsast minna kahte poni tooma. Ja kui Mannu ja Kellukaga väravasse jõudsin tuli tundmatult numbrilt telefoni kõne, kadunud ponidest. Õnneks polnud kaugele minna. Lasin Mannu ja Kelluka karjamaale lahti. Ja panin kiire sammuga Nõmmemetsa sildi juurde. Kus siis seisid mitu autot, kes hoidsid oma kohal oluga ponidega suheldes neid paigal. ...nii tänulik kõigile kes nii käitusid. Hoides ära noorte ja ullikeste suurtesse probleemidesse sattumist. Mis mul sellest päevast ikka ainult õppida. Ei saa usaldada, et esmakordselt aiast pääsenud noored sälud koju oskavad tulla. Samas kui oleksid olnud suures karjas. Ja õhtul kella 21 jõudis Nordic koju. Kui ma temaga suhtlema läksin, siis tundus, et kogu selle maailma elu peale solvunud. Oli taas oma lemmik peidunurgas. Viisin talle head paremat...eks mul endal kerge rõõmupisar ikka silmas. Pstsutasin ja ütlesin, et näe mitte ühtegi haava. Mis edaspidi, hetkel käin üks koer korraga metsas. Hetkel ei saagi kolmega käia ka. Sannul veel jooksukas hakkas. Elame näeme, lahendame koerte psüühika teemat. 

Üldises mõttes lõppes päev kõigile hästi. Käisime kahe poniga Purku jaanitulel. Olime niikaua kui vihma kallama hakkas. Mann ja Kellukas on super tublid ponid...