Mõtisklused tagasi vaates suvele, mis hästi ja mis halvasti.

 Ratsamatka laagri ajal selgus, et mu kahel hobusel on tekkinud seletamatu hirm veiste suhtes. Kasvatasid mõtteliselt juured alla, Akustika otsustas kahele jalale tõusta ning suurimaks sooviks oli koos ratsanikuga minema tormata, kuid mu head nõuanded ja hea koostöö teiste ratsanikega aitas olukorras väga palju. 

Puntso talu veiste kopli vahel oli meil esimene kokkupuude Teeba ja Akustika hirmudega veiste suhtes. Kuid õnneks tubli ratsanik, kes jäi paigale ja ei kohkunud hobuse küünlasse tõusmise järel. Ülekõige hindan ratsaniku oskust jääda olukorras hästi rahulikuks. Kui ratsanik suutis hobuse ärevus seisundiga lihtsalt ühe koha peale seisama saada. Läksin mina ja aitasin suu kõrval hobuse veistest mööduma. Teeba polnud siis veel pooltki nii hirmunud, kuid teisel päeval näitas selgeid mõtteid mida ta arvab lammastest ja veistest kes siis uudishimulikult hobuseid kohe ruttasid uudistama.

Igal juhul sain kogu kolme päeva jooksul sadulast ikka mitmeid kordi maha tulla ja hobust käe kõrval talutades sain Teebale tema kolle enda kõrvalt palju lahti seletada. 

Isegi hea meelitamine ei aidanud. Mõtisklen seda teemat, mis on valesti, et eriti Teeba kes oli varem mul selline, kes läheks minuga kasvõi läbi tule ja vee. Oi kui palju kordi pidin sadulast maha tulema ja hobuse lihtsalt käe kõrvale võtma või julgestuse mõttes karjajuhi rolli üle võtma. Näidates juht hobusele enese kehakeelega eeskujuks olles, et ei pea kartma. Kuid Paisumaa küla lõpus üks kohalik veisekasvataja külla kutse oli abiks, kus hobused said väikse kosutuse valgeristiku ädala peal (tean mida tähendab ristik, ükski hobune mingit tervise probleemi ei saanud), lihaveise koppel kohe kõrval uudistavate veistega, siis kui süüa said ei kartnud ükski hobune enam. Pidasime paari tunnise puhke pausi, kus talumehe abiga käisin otseteed uudistamas. Kust oleks hobustega ohutum liikuda. Üks raja lõik kus me Aadega Juuli alguses ratastega läbisime oli jube. Täis kukkunud puid lademes. 

Lahe matk oli. Nii palju emotsionaalseid elamusi. Mis on muidu ratsamatka eesmärk... kontrollida oma hobuste koostööd erakorralistes olukordades. Ööbides nende lähedal (saab selgeks millistel loomadel on soov aiast välja tulek jne...või siis tülitsejad). Mina muidugi magasin selle matka ajal öösel väga vähe ajast. Ei pidanud paljuks telgiski mitte aega veeta, ikka väljas varjualuses, kus oli vaade ümbrusele väga hea. Telgi asetus oli ka nii, et näeks iga kell hobuseid, kuid ma ei viitsi öö tundidel telgi uksi avada ja sellise liikumisega võin kõik ülesse äratada.

Plaani on võetud  hobuste hirmude ja igasuguste kolli kartustega tegeleda. Matk on alati mingi õpetus või soov eesmärkide täitmiseks. Ühtlasi oli see meie viimane laager sel aastal. Kuidas järgmine aasta ei oska hetkel rääkida. 

Esimene september. Edukat sügiskuu algust ja ikka loodame tegutseda.

 Eile sai istutud koplis lihtsalt hobuste juures. Ei viitsinud mitte midagi ette võtta. Imetlesin hobuste olemusi ning mõtlesin mööda lennanud suvest. Rahulolu heintest. Ikka on soov omada kodu lähedal sellist kogust heinamaad, mis annab selle vajamineva sööda koguse. Et ei peaks teise maakonda minema heina tegema. 

Istudes koplis, tuli Fryc minu juurde, kes üritas teha minust sügamis postiks. Suhtlesin Fryciga südamest südamesse, vaikselt pakkudes hobusele seda mida ta hetkel lihtsalt vajas. Frycil sai suhtlemisest isu täis, läks ta otsima oma lemmik mära. Imestan hobuse vajadusi ja arvamusi. 

Pärast Fryci ära minekut naases minu juurde ülekaaluline Kellukas, kellel vaatasin kabajd üle, siis ära hõõrdunud kohad on ka ära paranenud (arutlen mõttes, mida tegema peaks, et Kellukas ei peaks oma eas ülekaaluline olema). Samas ei taha ka suukorviga looma väljas pidada, pean seda siiski ebaõiglaseks. Ja kas sellest siiski kasu oleks. Ikkagi mõeldes, et mida olen Kelluka kasvatamisega üle elama, siis hindan ikka ja jälle üheks lemmik ponuks. Eks tal käivad ka omad tujud, kuid ühes asjas olen leidnud talle hea väljundi on rakendis käimise. Saab piisavalt liikuda ja kõhugaasid väljuda. Jube müristamine käib ikka, terve selle liikumise ajal. Olengi naljatlevalt leidnud hea sõnastuse, et mürtsuv trumm on mul ees. Muidugi kõhugaasidega lisandub ka oma teatud iseloomulik aroom. Aroomile olen siis pannud oma nimetuse nagu hapukapsa vabrik... 

Muidugi Cissu lapsuke Villu võtab kasvus ikka suurema hobuse mõõtu. Ja eks aeg seal maal, peab ära tellima kiibistamise ja passi joonistamised.

Albert elutseb lõuna Eestis Põlvamaal ja eks varsti lähen külastama, et väikest trenni teha. Ei taha, et jääks päris passiivseks. 

Koertest siis nii palju, koju jõudes. oeh nad täitsa pöörased. Küll käib hüplemine ja karglemine. Muidugi koerte järgi ennast kohe kontrollides, pean kohe korrigeerima oma käitumist. Nii kui ma kontrollitult autost välja astun, siis koerad istuvad kohe maha rahunenult mu auto ukse taga. Nii kui ma satun mõttes nautima nende ülekeevalist emotsionide möllu, siis lähevad ikka päris pööraseks.

Peab taas Mäxuga põllutrenni jätkama sealt kus ma kevadel lõpetasin. Suvel ei viitsinud ja eks mingi aeg oli ka loomabeebide sünnid ja lindude pesitsuse hooaeg.  Ja eks suvel pühendusin rohkem sellistele asjadele mis tegelikult rohkem vajalikud oma hobustele. 

Lastelaagrid ja ratsamatkad jne. Väga aktiivne suvi on olnud. Eks jätkame ikka edasi, sest mul on ju ka vanemaid hobuseid, kellest siiski loobuda ei taha, kuni nendel veel jaksu ja tervist on... Iga summa mis meile sisse toob. Läheb hobuste heaoluks tagasi. Sellepärast ma ei taha elada konveier liinil, pigem eelistan rahulikku kulgemist ja arvestamist olemas olevaid loomressursse.

Augustikuu lõpp käega katsutavas kauguses.

 Olles mitu hommikut leidnud Fryci oma lemmik märadega kusagil kopli nurgas hommiku uinakut tegemas. Imetlen Fryci mõju vanematele märadele nagu oma kogu konna loomingule. Selline vaatepilt, kus vanem 20 aastane Fryc naudib märade tähelepanu ja tundub, et on tõusnud siis eakamate märade liidriks. Teise karja juhiks on Pentagon, kelle haaremisse kuuluvad siis nooremad märad. Pentagon ja Fryci vahel käib maade jagamine. Õnneks on koppel piisavalt suur, et erinevate karjapooled saavad segamatult koos eksisteerida. Õnneks ei ole veel asjad üle võlli keerabud ja seega hoiame kogu seda seltskonda koos, niikaua kui võimalik.

Nüüd 

on selja taha jäänud ka kolme päevane ratsamatka laager. Mina kolm tüdrukut alustasime siis pühapäeval 18.08.24 oma teekonda Velise suunas. 

Miks sai valitud selline teekond, hobused vajavad head sööki (said ädala peal ennast kosutada). Hobustele sai rajatud tara. Kuid teatud hobustel peab hoidma silma peal. Kaks suksut on sellised taipajad, kui karjuses voolu pole. On nad lihtsalt supsti väljas. Nii ka esimene öö juhtus. 

Tüdrukud magasid telgis, mina vähkresin keerutades varjualuses ja ühtlasi hoidsin valvsalt silma hobuste peal. Cissi kipub ikka kõigile enda kohal olust väga teravalt teada andma tagumiste jalgade paaris tõstega.

Teeba oli üks kes kella 4 ajal ronis aiast välja. Cissi oli teine. Eks panin kohe aeda tagasi. Cissu sai siis ohelikuga kinnitada vaiaga maa külge. 

Teise päeva retk viis läbi Valgu küla poekesest, kus said asjaosalised täiendada oma maitse järgi taskuid ja kõhtu. Hopad said jälle teepeal puu otsast korjatud valge klaari õunu. 

Meile valmistas kohtumise üllatuse Liilijan Masing kes on Paisumaa külas üks tori hobuse kasvataja. Edasi liikudes kohtusime ühe kohaliku uudishimust pakitsevast lihaveise ja lambapidaja talunikust, kes kutsus enda poole. Kus siis tegime kahe tunnise lõuna, et hobused said siis natuke ristiku põllus maiustada (iga päevaselt seda lubada ei saa ega tohi). Ühelgi hobusel mingeid tervise probleeme ei esinenud. 

Ja teise öö veetsime juba vanasti nimetati Petrula turvakodu (selles veetsid sellised mehed kuhu mujale ei kõlvanud). Nüüd kannab Töömaja nimetust, kuhu võetakse reha programmi ja usu teadvustamise põhisuunaga sotsialiseeruma ühiskonda, muutudes kainemaks, suitsu vabaks või narkootikumidest vabanema.

 

August on kohale jõudnud ja terendab sügis silmade ees. 

Ei teagi kuidas jätkata mõtete jagamist. Vahepeal sai töötatud päris tiheda töögraafikuga ja kolmel erineval töökohal. Ja muidugi kõik on seotud valvamistega, mida valvasin või milles korda hoidsin ei oma hetkel tähtsust. 

Tänusõnad perele, kes on igatepidi hakkamist täis just hobuste lainel. Mida ootan või ootame... sauna valmimist, millal saab ei oska kohe öelda, aga algus on tehtud. Natuke unistan, siis on järgmine aasta juba laagri korraldamisega paremad välja vaated.  Unistada võib suurelt, kuid eks on ka saladusi, mida ma hetkel ei jaga, aga saate seda aasta lõpus teada. Miskit uut ootab meil veel ees. Ühtepidi olen südamest tänulik, et elu selliseid samme pakub. 

Ainus jama, hetkel on veel vajalik kogus talvisest söödast puudu. Peab juba tegema kalkulatsiooni, kui palju peab raha kulutama, et talve üle elamiseks vaja mindavat kogust söödale kulutama. 

Poni täkk Albert sai viidud Põlvamaale, täku tegusid korraldama. Eks väheke kurb oli ka... Mulle Albu väga meeldib ja ega poleks teda viia tahtnud, kuid pidin seda tegema. Siiani pole kedagi maha saanud müüa, kuigi soov on väga paar nooremat müüa. 

Juulikuu viimased päevad

Juulikuu on läbi saamas. Laupäev sai lõpetatud selle aasta ainuke pikem ratsalaager. Seekord sai ujumas mitmed korrad käidud. 

Ühe ujumise käigu veetsime Loe augus. Hobused kes sadula all Cissu koos oma beebsu Villega, Fryc, Tassa, Lembitu ja poni vankri ees Kellukas (tuleval aastal loodan jõuda, et saab harjutama hakata Assot ette käima). Vaja nooremaid hobuseid.

Oi kui kiirelt lendab aeg.

...tõesti, nii palju oleks jagada. Osalesime jälle ratsa orienteerumisel, kus meil läks päris hästi. Osales 8 võistkonda, meie esindus oli neli inimest ja neli hobust. 

Oi kui palju oleme saanud käia väljas lapsi sõidutamas.