Eile sai istutud koplis lihtsalt hobuste juures. Ei viitsinud mitte midagi ette võtta. Imetlesin hobuste olemusi ning mõtlesin mööda lennanud suvest. Rahulolu heintest. Ikka on soov omada kodu lähedal sellist kogust heinamaad, mis annab selle vajamineva sööda koguse. Et ei peaks teise maakonda minema heina tegema.
Istudes koplis, tuli Fryc minu juurde, kes üritas teha minust sügamis postiks. Suhtlesin Fryciga südamest südamesse, vaikselt pakkudes hobusele seda mida ta hetkel lihtsalt vajas. Frycil sai suhtlemisest isu täis, läks ta otsima oma lemmik mära. Imestan hobuse vajadusi ja arvamusi.
Pärast Fryci ära minekut naases minu juurde ülekaaluline Kellukas, kellel vaatasin kabajd üle, siis ära hõõrdunud kohad on ka ära paranenud (arutlen mõttes, mida tegema peaks, et Kellukas ei peaks oma eas ülekaaluline olema). Samas ei taha ka suukorviga looma väljas pidada, pean seda siiski ebaõiglaseks. Ja kas sellest siiski kasu oleks. Ikkagi mõeldes, et mida olen Kelluka kasvatamisega üle elama, siis hindan ikka ja jälle üheks lemmik ponuks. Eks tal käivad ka omad tujud, kuid ühes asjas olen leidnud talle hea väljundi on rakendis käimise. Saab piisavalt liikuda ja kõhugaasid väljuda. Jube müristamine käib ikka, terve selle liikumise ajal. Olengi naljatlevalt leidnud hea sõnastuse, et mürtsuv trumm on mul ees. Muidugi kõhugaasidega lisandub ka oma teatud iseloomulik aroom. Aroomile olen siis pannud oma nimetuse nagu hapukapsa vabrik...
Muidugi Cissu lapsuke Villu võtab kasvus ikka suurema hobuse mõõtu. Ja eks aeg seal maal, peab ära tellima kiibistamise ja passi joonistamised.
Albert elutseb lõuna Eestis Põlvamaal ja eks varsti lähen külastama, et väikest trenni teha. Ei taha, et jääks päris passiivseks.
Koertest siis nii palju, koju jõudes. oeh nad täitsa pöörased. Küll käib hüplemine ja karglemine. Muidugi koerte järgi ennast kohe kontrollides, pean kohe korrigeerima oma käitumist. Nii kui ma kontrollitult autost välja astun, siis koerad istuvad kohe maha rahunenult mu auto ukse taga. Nii kui ma satun mõttes nautima nende ülekeevalist emotsionide möllu, siis lähevad ikka päris pööraseks.
Peab taas Mäxuga põllutrenni jätkama sealt kus ma kevadel lõpetasin. Suvel ei viitsinud ja eks mingi aeg oli ka loomabeebide sünnid ja lindude pesitsuse hooaeg. Ja eks suvel pühendusin rohkem sellistele asjadele mis tegelikult rohkem vajalikud oma hobustele.
Lastelaagrid ja ratsamatkad jne. Väga aktiivne suvi on olnud. Eks jätkame ikka edasi, sest mul on ju ka vanemaid hobuseid, kellest siiski loobuda ei taha, kuni nendel veel jaksu ja tervist on... Iga summa mis meile sisse toob. Läheb hobuste heaoluks tagasi. Sellepärast ma ei taha elada konveier liinil, pigem eelistan rahulikku kulgemist ja arvestamist olemas olevaid loomressursse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar