Tuduriided, lendhobused...Lembs kogu loo peakangelane

Hommikul kööki minnes, leidsin juba kella 6 ajal köögi laua ääres noori (Anete ja Laura) kes söömas kes lihtsalt teed joomas. Ja Lauralt esimene teave, et hobused on lahti. Miskit, esimese hooga kiirustasin õue, unustades hetkeks, et mul ööriided seljas. Lasipuult haarasin korde ja Katu päitsed alustasin teekonda, kuid siis avastasin, et kannikate välkudes, vist pole mõtet metsa vahele ikka minna, kunagi ei tea kuhu hobused välja jõudnud olla. Kuidas ma siis külarahvale otsa vaatan, kui ma nii napis rõivastuses metsast välja astun 😂.Tagasi tuppa, tõmbasin mägimatkaja dressid jalga ja ei rohkemat. Ülejäänud jäi nii nagu ärganud olin...

Olles siis ühe ringi metsas ära teinud, meenus et mul puudus ka sidevahend. Pidasin parimaks koju tagasi, et vast keegi on mulle teavituse teinud ja mina kappan poolpaljalt metsas ringi pea laiali otsas. 

Tagasi teel koju, põikasin metsakarjamaale, et kontrollida kas keegi lõhkus aia. Ei seekord oli aed terve, aga tegemist üle hüppamisega on ületatud mu metsakoplit palistavat aialinti.

Koju jõudnuna, saingi teada, et oli helistatud ja kohe ka suund võtta Lipa külla. Hobused olid ju ületanud raiesmiku, kust ma enam jälgi ei osanud leida. Mulle endale valmistas olukord nalja, sest olles napis riietuses oma teekonda alustanud. Nii mõnegi inimese vastakaid mõtteid mõtlema panna. Samas karges hommikus jalutada said mu toatuhvlid ligu märjaks.

Õnneks hobused polnud jõudnud viljapõldu, sest asi oleks võinud mõnele terviseprobleemiga seiklus lõppeda. 

Tegelikult on teada ka põhjus miks selline loll lugu juhtus. Kodus oli Lembs, kelle ma tõin Sissule nukruse leevendamiseks seltsiliseks. Lembsul sai hommikul aga villand enne 6 ta lõhkus kodu juures aiavärava. Ja kappas metsa, et oma õe juurde Lacky juurde minna. Olles metsas olevate hobuste aia taga, meelitas Lembs hoburahva aiast välja. Kes ronis alt kes hüppas. Vähemalt jälgi uurides nii mulle kogu lugu sellise silmapaistvusega selgemaks sai.

Meil ju kodu juures kaamerad üleval ja siis pilt selge mis toimub kodu juures. Oleme pidanud plaani, et lähimal ajal paigaldame ka metsa. Mingi metsloom käib hobuseid ehmatamas. Üks kindel koht, jälgede järgi ja koerte käitumise järgi oletan, kas hunt, metssiga või ilves. Kuid midagi on, aga püüame selgitada. 

Koertest ja koera koolitusest.

 Mul on antud hetkel kolm koera, kaks linnukoera ja üks tööliini saksalamba koer.

Mis tähendab koeraga kontakti loomine. Kui minu koerad on õpetatud inimesega koostööle, siis vajavad nad pidevat pilk kontakti. Näit annan süüa, siis panen koera istuma mul on loodud silmside ja mu keha keel on täiuslik ehk siis enesekindel. Ja koer istub nii kaua ja ta ei tee mitte midagi. Silmside säilib kuni loa sööma andmiseni. Minu põhimõte, koer peab lõpuks lõdvestuma ja kui ma luban siis sööma. Aeg ajalt kiirustan ise, et igapäevaselt neid elementaarseid võtteid kasutada, kui tekib käitumises mingi tähelepanu tõstev märk, siis muutun jälle kontrollivaks.

Arvavad paljud külalised, kui nad on pannud koera istuma ja eemale suunanud käsklusega ,,tagasi" , siis peab olema koera kavatsuses kindel, et ta ei rabaks endale sobival momendil viske eset käest ära (võib juhtuda, et inimene haaramise momendil saab tunda koera hambaid). Tööliinikoeraga suhtlemine eeldab kindlat keha keelt ja oskus ignoreerida (lõpetada mäng, kui muutub tuliseks ja hammustusega lõppevaks-tekib erutus protsess). Mäng on see mis koera tähelepanu paelub, kuid vahel pean sekkuma ja koera seltskonnast eemaldama, sest koera võõrad inimesed ei oska tajuda kust maalt tuleb koerale anda aega mängus rahuneda ja siis edasi võib mängida. Koera koolitus ongi see võlu protsess, et mul on vaja koeraga kontakti, kuid teatud kordadel juhin siiski mina mängu, aga mitte koer. 

Praegu tegelen igapäevaselt Mäxu tirimise probleemiga. Järgmisele verejälje katsele minnes ei peaks jääma häbisse, et koer tirib ja või jäljel olles tekivad muud mõtted pähe näit üle jälje jooksnud värsked metslooma jäljed ja see värske lõhn paelub rohkem kui mitu tundi maha pandud vere jälg. Koeras tekiks pühendumine korraga ühele lõhnale. Koera koolitus on pidev tegevus, millest ei saa mööda mitte mingil juhul vaadata.

Üks valdkond on pannud mind veel põhjalikumalt uurima, koerte omavahelised purelemised. Viimane koerte omavaheline lahing jäi nüüd kevadesse. Seekord lahutas Anete koerte kakluse. Millise osavusega haaras tagajalgadest, tõstes üle 30 kilo kaaluva saksalamba koera õhku ja keerates selja peale ning pannes seliti, ning hoides 15 min selili asendis kuni rahunemiseni (koer ei tohi ärevas seisundis inimest hammustada). Ja lahti lastes ei tohi tormata teisele koerale oma hambaid sisse lööma. Kõik koerte vahelised probleemid tekivad üli erutunud olekus. Õnneks oleme pere keskel arutlenud igat koerte vahelist kaklust kuni detailideni lahti. Peab ju olema selge, miks tekkis ja mis saab edaspidi veel muuta koerte omavahelist suhtlust sallivamaks või veel parem kui omavahelisi konflikte üldse pole. 

Täna olen siis piisavalt palju kirjutanud...

Tänavu aasta on meid õnnistatud tibudega. Ega eriti mul selleks mingit soovi polnud. Kuid näha ainukest kanakest õnnelikuna emme rollis, siis las olla. Minu üks vaadeldavaid ja nauditavaid hetki on, kui istun kanaema läheduses jälgides tema toimetamisi. Talvel külastas meie majapidamist siiani selgusetuks jäänud metsloom,kes tegi  hävitustöö. Imestan siiani, et mis valemiga jäi ellu kukk ja kana. Ma ei suutnud pikka aega seda veretööd seletada ja minule avanenud vaade kanapidamis kuuti oli lihtsalt võigas. Ja nüüdki räägin raske südamevaluga, tegu oli eelmisel aastal ostetud Atla laadalt ja enda kasvatatudhellitatud kanakukkedega linnud.

Kevadel sain kanakukele täienduseks muskuspardid emased. Üks arvas paremaks lennata puu otsa. Kirusin ennast maa põhja, et selle unustasin sootuks, et tiiva otsi kärpida. Ja üks nädala jagu päevi elutseski rohkem puude otsas kui ära kadus. Ja nüüd sai selgeks, et ei enam ma soovi ühtegi muskusparti, teine lind kes vigane (juba tuues, olevat tibust peast). Vigane pardimamma oli kuke soosingus, kuid pardimammale oli see vastu võetamatu ja harjutas  hoolsalt lendamist. Kuni sinnani, kui ma enam õhtul kuke juurest ei leidnud. Kana emand oli siis juba beebsu lainele ühe põõsa alla häälestanud ja tegeles haudumisega. Pikalt ei näinud, kuid üks hommik trimmerdama hakates, leidsin kana emanda peidiku ja tähistasin kaitsva barrikaadiga ära, et las siis istub edasi. Samal ajal härra kukk Kukimuki, üritas mindki pesale saada. Küll käis igapäev kõrrekeste ja teradega meelitamine ning köögi akna alla mulle pesakoht valmistati. Kuke käitumine oli minu jaoks üllatav...kõige rohkem paneb mu ühe sõbranna paanika või pigem kukefoobia... Minu jaoks natuke juba on ta sellega väheke isegi liiale läinud. Mul on niivõrd südamlik ja osavõtlik kuke härra keda karta...õnneks on sõbranna visiidid meile harva esinevad. Ei pea paanikas oleva inimesega pidevalt suhtlema.

Ka tubastel lindudel viirudel on üks tibu, kes on jõudsalt kasvanud. Eriskummaline on pesakoht suurde kõlarisse ehitatud. Kuid oma tarkusega avasin selle kõlari, et tutvuda siis sisuga. Selgus, et kaks muna olid tühjad ja üks tibupoeg varases staadiumis ära surnud ja üks oli juba suled selga kasvanud. Ja mina mõtlesin kogu aeg, et kõlaris häälte järgi oleks võinud pidada 10 tibu arvu vääriliseks. Kahju, et varem ei piilunud sinna sisse. Proovisin tibu siis üle viia pesakasti, kuid tulutu töö. Viisin tagasi kõlarisse ja siis asus ema kohe teda söötma. Kuna ühel emasel on kaks isast, siis imetlen nende aktiivset hoolimist emase suhtes. 

Augustikuu lastelaagri jätsin ära vähese huvitatuse pärast ja pühendun rohkem heinatöö õnnestumisele. Kasutan ühe hobusepidaja mõtet, et tänavu aasta heina tegemine on paras välja kutse. 

Kolm hobust on hetkel müügis, plaan natuke arvulist koosseisu vähendada. 

Kuid matkata saab jätkuvalt, võtta ikka ühendust ja paneme ajad klappima ning teeme midagi põnevat. 

Elu olelus võitluses võib olla küll karm reaalsusi. Praegusel ajal mõtlikuks teeb inimeste üle naermine ...mõtisklen viimase rahetormi juhtumi üle Sõrve sääres. Miks kasutada norimiseks inimeste suutmatust iseseisvaks otsustamiseks. Kõige taga on alati mitmeid tegureid, alustades inimese väsimusest, suutmatus realistlike otsuseid kohe vastu võtta. Eriti seda viimaste aastatega, küll coroona, nüüd ilmastiku muutused, paljud inimesed stressavad.

Selle aasta üllatusi ilmastiku oludes. Heinatöö venimine, ilusate ilmade ära kasutamine.

Ainus mõte mis mind praegusel hetkel ikka ülistab hinges, et elutormides tuultes tuleb ellu jääda. Kuidas kõige lihtsam, mitte üle muretseda ja lihtne palve jumalale edastada, et suudaks antud aasta talvele vastu minna ...

Meenutan tihti piiblist loetud ja pähe kulunud tekste. Lihtsalt miskit südamele leida.

Loomad on armsad, kui neid on piisavas koguses, aga kui neid hakkab paljuks saama, siis tuleb korrigeerida ehk siis vähendada.   

Kati tervis taastunud ja mul võidu üle hea meel. Laoumurella õla probleem valmistab jätkuvalt mõtlemis ainet.

Augustikuu on käes ja jätkuvad vihmasajud. Samas olen vedanud ennast järjest kodunt välja, et ennast tuulutada. Kuna kevadel olin väga väsinud ja ei suutnud mõelda, et peaks midagi käsitsi niitma. Kuid jah mai ja juunikuu kuivus võttis ära stabiilse rohukasvu. Ega aias polnud mul midagi võtta. 

Muidugi ärgitan rahvast jätkama ratsamatkamisele. Julgustan küsima aegu matkadele, alati püüan kohe vastata.

Üldiselt olen rahul juunikuu öö matkaga. Lihtsalt lahe oli kapata läbi kuue küla ja näha kuidas inimesed tähistavad jaanipäeva. 

Juuli alguses toimus ,,avatud talude päev". Me ise veel ei korraldanud. Oleme arutanud, et siis peab mingi kindla programmi välja mõtlema. 

Ise külastasime Järvakandi mõisaküünis toimuvat avatud talude päeva. Samas oli lahe ratsamatk seltskonnaga.

See kuu siis kohvikute päev, hetkel veel ei tea kuhu osalema minna, aga tegelen homme sellega. Saaks hobustega välja minna ja midagi põnevat teha🥰🥰🥰🥰🥰🥰.

See on võrratu aeg kui saab seltskonnaga matkata ja üksteisega arutleda.

 Kati terviseprobleemidega oleme ühele poole saanud hoolsa raviga. Siis võit tervistumise üle on hea meel. Lõppes ühtlasi teine selle aasta ratsalaager. Olen väga rahul, hakkama saamise osas.

Mu noortel hetkel sõprade teemad päeva korral ja seega tihti silmapiirilt kadunud. 

Siiani pole kahest noorest hobuse müügiga kaugemale jõudnud. Sööda varumine on hetkel pooleli. Ja nüüd kui ilm kannatab, kohe heinamaadele niitma ja kaarutama. Kindel plaan kaks noort siis veel kahele vanemale hobusele uued kodud leida. Vaja on arvu vähendada. Ühtepidi jama asukoht, kuhu ühistransport jääb kaugeks. Ainus mis eelis on metsad ümbruses. Muus osas ei saa küll hiilata. 

See selleks, ei saa lootust ja usku maha matta teostumisteni..

Kui neid matse tuleb, siis ikka korralik. Hea küll, auto süttimine, nüüd vanalt mitsubishil kukkus sumps all pooleks (oli roostes ja murdus). Kahel hobusel tervise probleemid. Uurin kas võib olla tegu puuk borrelioosi teemaga. 

Hobused on ika vahel täis üllatusi, eriti inna perioodil. Mis sellest ruunal kerad maas, aga võimeline mära karjale muljet avaldama.

Viimane nädalavahetus tuli leida oskus ja suuta ületada taas vaimse terrrori rünnakuid... kuidas ma neid väldin või tegelen. Räägin kui see sõda ükskord lõpule jõuab, antud hetkel ma ei adu, kas tuleb lõpp või mitte.