Tänavu aasta on meid õnnistatud tibudega. Ega eriti mul selleks mingit soovi polnud. Kuid näha ainukest kanakest õnnelikuna emme rollis, siis las olla. Minu üks vaadeldavaid ja nauditavaid hetki on, kui istun kanaema läheduses jälgides tema toimetamisi. Talvel külastas meie majapidamist siiani selgusetuks jäänud metsloom,kes tegi  hävitustöö. Imestan siiani, et mis valemiga jäi ellu kukk ja kana. Ma ei suutnud pikka aega seda veretööd seletada ja minule avanenud vaade kanapidamis kuuti oli lihtsalt võigas. Ja nüüdki räägin raske südamevaluga, tegu oli eelmisel aastal ostetud Atla laadalt ja enda kasvatatudhellitatud kanakukkedega linnud.

Kevadel sain kanakukele täienduseks muskuspardid emased. Üks arvas paremaks lennata puu otsa. Kirusin ennast maa põhja, et selle unustasin sootuks, et tiiva otsi kärpida. Ja üks nädala jagu päevi elutseski rohkem puude otsas kui ära kadus. Ja nüüd sai selgeks, et ei enam ma soovi ühtegi muskusparti, teine lind kes vigane (juba tuues, olevat tibust peast). Vigane pardimamma oli kuke soosingus, kuid pardimammale oli see vastu võetamatu ja harjutas  hoolsalt lendamist. Kuni sinnani, kui ma enam õhtul kuke juurest ei leidnud. Kana emand oli siis juba beebsu lainele ühe põõsa alla häälestanud ja tegeles haudumisega. Pikalt ei näinud, kuid üks hommik trimmerdama hakates, leidsin kana emanda peidiku ja tähistasin kaitsva barrikaadiga ära, et las siis istub edasi. Samal ajal härra kukk Kukimuki, üritas mindki pesale saada. Küll käis igapäev kõrrekeste ja teradega meelitamine ning köögi akna alla mulle pesakoht valmistati. Kuke käitumine oli minu jaoks üllatav...kõige rohkem paneb mu ühe sõbranna paanika või pigem kukefoobia... Minu jaoks natuke juba on ta sellega väheke isegi liiale läinud. Mul on niivõrd südamlik ja osavõtlik kuke härra keda karta...õnneks on sõbranna visiidid meile harva esinevad. Ei pea paanikas oleva inimesega pidevalt suhtlema.

Ka tubastel lindudel viirudel on üks tibu, kes on jõudsalt kasvanud. Eriskummaline on pesakoht suurde kõlarisse ehitatud. Kuid oma tarkusega avasin selle kõlari, et tutvuda siis sisuga. Selgus, et kaks muna olid tühjad ja üks tibupoeg varases staadiumis ära surnud ja üks oli juba suled selga kasvanud. Ja mina mõtlesin kogu aeg, et kõlaris häälte järgi oleks võinud pidada 10 tibu arvu vääriliseks. Kahju, et varem ei piilunud sinna sisse. Proovisin tibu siis üle viia pesakasti, kuid tulutu töö. Viisin tagasi kõlarisse ja siis asus ema kohe teda söötma. Kuna ühel emasel on kaks isast, siis imetlen nende aktiivset hoolimist emase suhtes. 

Augustikuu lastelaagri jätsin ära vähese huvitatuse pärast ja pühendun rohkem heinatöö õnnestumisele. Kasutan ühe hobusepidaja mõtet, et tänavu aasta heina tegemine on paras välja kutse. 

Kolm hobust on hetkel müügis, plaan natuke arvulist koosseisu vähendada. 

Kuid matkata saab jätkuvalt, võtta ikka ühendust ja paneme ajad klappima ning teeme midagi põnevat.