Kaunist jõuluaega kõigile.

Tänase metsamatka järel hakkas hing helisema jõulu meloodia taktis.  

 Tundub, et talv ei taha seekord meid maha jätta. Eks tuleb selle nädala alguses lubatud nädala lõpu sula jääb ära on väike külm. 

Talvine periood kulub enese täiendamiseks, nii plaanid võetud treeneri täiendloolitus läbida.

Eelmise aasta novembris alustatud tugi isiku koolituse osas võin seda öelda. Ma ei suuda 100% jäägitult pühenduda erivajadusega täiskasvanutele või lastele. Vajan vahel endale taastumise mõttes inimestest vabu momente. 

Armastan tööd teraapia valdkonnas läbi loomade pakutud teenusena.

Kui keegi tunneb, et hakkab läbi põlema, siis tuleb leida jõud ja tegevustest tagasi tõmmata ja lubada ensele mida hing soovib.

Millised tunnused olid mul kui jõudsin kriitlise seisundini 

*kõige lihtsamad asjad suutsin ära unustada 

*kui tööle minek valmistab vastumeelsust 

*füüsiline ja vaimne väsimus asendus passiivsusega soov mitte midagi teha 

Ma kuulan oma keha, olen tegelenud aastaid joogaga ja sealt olen ammutanud teatud tõdesid oma enese kehaga tegelemiseks.

Mul on tähtis enda heaolu.

Olles selle aasta augusti lõpus juba läbi põlemise äärele jõudnud. Pidin tegema kardinaalsed muudatused oma elus. 

Mida ette võtsin:

1) palusin tööandjalt luba alla miinimum tundidega tööl käia.

2) ei mingeid reklaame ega palju trenne lastele,

3)võtsin plaani loomade arvu vähendamise

4) seoses septembri lõpus puhkusega sai endale väike preemia reisi lubatud, käisin ära Abruka saarel

Traditsioonideks on ühe nädala vahetus päeval vedada sööta hobustele. Õnneks oleme harjunud talvise söötmis programmiga. 

Kadripäev...kerge külm mõnus õue toimetuseks. Mõned tööd on lihtsamaks muutunud. Kuid eks on veel asju mida peab jooksvalt lahendama. Ei oota jõule, kuid mis teha. 

Aeg lendab, mis toimub või toimumata on.

Tänavu on sel aastal erakorraline, et ammuks see oli, kui sai tehtud algust söötmises. Kuna koplid ei kasvatanud enam lisa rohelist juurde. Sai kalkuleeritud sööda osas kui palju võib ehk siis mitte tormata kohe hobustele korraga palju ette andma, et vaja oleks selline võimalus, et ise ka korjakisd. Kuid nüüd vaadates koplite välja nägemist, siis õrn roehlus on tärganud ning hobused on hakanud ka maast korjama. 

Osa varssasid on sees ja nendega saab tegeldud. Tegime ühe korraga võõrutuse ja ei enam emmesid lastele seltsiks. Samas on Asso ja Luna parajad hobuhakatis pätid, keda välja ei saa lasta karja. Kohe kusagilt aed ära lõhutakse. 

Oktoober lõppes vaikselt, nii vaikset koolivaheaega pole meil tükk aega olnud. Kuna Rapla ratsakooli aktiivse reklaam tegevusega on vähemalt pooled ratsaspordiga tegelevad lapsed üle läinud Rapla ratsakooli. Arusaadav ka, hetke kütte kallidust ja muude asjade kaalukat hinnatõusmist muudavad paljudele teatud teenuste kasutust juba läbi mõtlevaks tegemiseks. 

Olles tänavu aasta näinud ära inimeste probleeme, siis ma ei oska ohkida ega muretseda. Eks on ka head meelt tegevaid faktoreid. Näit. oktoobris toimusid matkad oli suurema arvu inimestega. 

Nüüd mil kätte on jõudnud november ja järgmiseks kuuks on detsember on kindlalt aravata, et vaiksemad kuud. Kuid tuleb osata puhata ehk siis kasu lõigata teisel moel. Samas hoiame kokku rahaliselt ja muidugi hoiame neid hobuseid rohkem trennis kes võistlemas käivad. Kahju, et regulaarselt käivate laste arv on langenud, Samas mõjutab asukoht väga. 

Pokker vigastas seletamatul kombel oma tagumist vasakut jalga, millele sai siis ravi tehtud. Kuid kaalu osas on meil ikka kõhklevad hoiakud. Olgugi, et teki all. Kuid kas tõesti võib veel mõjutada hobuse lihaste kõhetumist vähene trenni tegemine. Praktilselt see suvi olen teinud korde trenne. 

Yessas, kus aeg on lennanud.  Ja olen unustanud blogi pidamise sootuks. Mainin vaikselt, et tõmbasin vaikselt oma tegemistes tagasi. Vaja on endale ka puhkust. 

Mainin seda, et hetkel tõesti ühtegi hobust ega muid lojuseid juurde ei võta. Saage inimesed ükskord aru, et igaüks vastutab oma koorma eest ise. Suht kummaline suhtumine on vahel mõnedel. Kui viimane kord jutuks oli, et püüan vähendada, kui palju saab. Sõltub ju inimeste tahte ja makse jõust. Mitte nii, et lendan kellelgile selga, et kuule osta ära. Kui kellegile midagi pähe panna sunduslikult, siis kas see pole mingi lisakohustuse peale surumine. 

Kahju, et inimesed ei mõista ja praegusel ajal eriti. Mind ei huvita hetkel mitte mingisugune heategevus. Võin tunduda viimase lausega egoist, aga mõelda iga päev hobustele, et enda elu ja elamine kannatab ei ole inimväärne. Tuleb vahel olla kriitiline ning mõelda enesele. Mis kõige huvitavam, ega eriti küla peale kipugi. Eelistan koduselt elada.

Ega ei tea, milline talv on tulemas, kuidas söödaga välja tuleme. Kõiksugused küsimused keerlemas peas. Muidugi muretsemise taha ei tohi murduda ja peab endalegi aega leidma. Nii ongi, et hetkel elan vaikselt, paranen avarii tagajärgedest. 

Mis juhtus, mu autole sõideti otsa, kui viimase olin teepeenrale parkinud, et minna võtma pagasiruumist võtit ja helkurvesti, aga selle otsimise ajal sain korraliku paugu mis lennutas meetri jagu autost eemale maandumisega seljale. Esimene asi mis kohe tunda andis oli põlv (arvan ise, et haake konksult sain paugu). Laupäeval andis juba tunda nina, mis ei lubanud isegi sõrme puudutust. Mida veel, kolmapäevast lisandus närvivalu ristluu piirkonnas...kiirabi saadeti õnnetusepaigale, kus üks töötajatest mainiski, et hetkel kohe ei anna tunda, aga hiljem lööb välja igasuguseid probleeme. Ja nüüd siis ma vindun ja ületan ennast. Täielik mõistatus avarii osas. Õnneks kiirus millega otsa sõideti polnud suur, aga ikkagi. Kõiki asju ei avalikusta ega peagi.

Elan ja rõõmustan, ootan parimat homset. Hea meel, et raske töö heinatöö näol seljatatud sai. Nii väsinud pole ma veel kunagi olnud kui nüüd. Tunne, et olen maailmas täiesti üksi probleemidega, ega sellisele inimesele kurtma ei tihka minna, sest vastutus suur ja murduda ei tohi sel hetkel endal lubada. Tuli leida need inimesed, kellele võib jagada, kes lihtsalt mõistab aga mitte ei mõista hukka. Tõesti tunnistan koormus on suur, kui loomi on palju. Aega napib ja rahadega samamoodi. Kuid eks on teisi asju ka millele pühenduda. Soov oleks endalegi aega pühendada.

Mul on viimasel ajal tekkinud küsimused... ,,inimesed mis teil viga on.."

Hetkel mil ma tegelen hobuste arvu vähendamisega, tulevad esile sellised inimesed, kes püüavad iga hinna eest mingi utoopilise ideega jälle särada. 

Viimane teema, tuli üks inimene pakkuma mulle vanat hobust ülesse söötmiseks. Ütlesin koheselt, et hetkel mul plaanis pole hobuste arvu suurendada, seda enam loom kellel on veel tervise probleemid, kes tegelikult vajaks juba 24/7 inimese kohal olu. Tegu eaka loomaga kellel hambad on välja kukkumas (mul tekkis küsimus omas peas, et kuidas sellised asjad  ja sellises eas hobusel juhtuda saavad..?). Minu eakatel hobustel pole hamba probleeme olnud. Herta kes oli viimane torikas va ,,kiusupunn" kes lõhkus aedu endale meelepäraselt.  Oli veel korralikult endale rasva ning suure kere alla söönud, mille tõttu paljud ekslikult tiineks loomaks pidasid... muidugi naersin mina inimeste suurt lollakat ideed, et hobune varssa toomas. Tegemist oli väheste loomakasvataja kogemustega loomapidajad. Vabandan, aga palun ärge mõelge asju üle. Viimasel ajal täheldan seda kahjuks palju ja paljude inimeste hulgas. 

Oli mul ka alles ühe päästeameti töötajaga arusaamatus, kuidas mind kukuti ohutusalaselt läbi telefoni õpetama, kus ma võin lõket teha jne... see oli minu jaoks väsitav ja tüütu. Mulle tundub, et Eestis on tekkinud uus liik päästjaid kes tülitavad inimesi telefoni teel ja oma kileda häälega ja kümneid kordi korrutades, lõpuks ei jõudnud mulle kohale, et milleks see kõne üldse vajalik oli... hetkel rahule jäetud, eks näe millal uuesti võetakse ühendust. Siis ei jää muud üle, kui blokeerida. 

Hinnatõusud panevad inimesi mõtlema ja kokku hoidma kust annab. Teen seda isegi, tänan, et olen varasematel aegadel rattaga palju sõitnud ja nüüdki pole seda vana sõidustiili taas ausse tõsta ning liigelda. Ei soovi mingeid elektrilisi rattaid. Kõige parem ja pommikindel on mida valdan tehniliselt on lihtne käikudega ratas.

 Täna lõpuks vihm. Tegelen tubases toimkonnas. Täiendades oma varusid. Aurutan suveõuntest ja alõõtsa kombinatsioonist mahla. Ühtlasi sai vaadatud eelmise talveks kogutud varud üle. Tundub, et jätkub. Teen veel värsket moosi aga maitsetega, eelistatud on õunamoos ingveri ja kaneeliga. Täiendavalt saab lisa teha alõõtsa kompotti ja moosi. 

Nii nagu mina ikka heinavarumise tööde järel pole kunagi rahul kogusega. Jään alati kahtlema kas tulen talvel ikka välja.  Lihtsalt eelistan, et mul peab olema raiskamise jagu ka...

Tänavu aasta sündinud varsad on eriti armsad. Kõik olid oodatud ja tundub, et sündinud on ka piisav arv. 

Anne-Mai varss on värvi muutnud, niivõrd kauni ilmelise tänu hakatisena ning üli sõbraliku iseloomuga tõmbab palju tähelepanu. Üllatuseks, et kõhu all olev valge laik üha enam silma torkavaks osutub. Iga hetk on oodata kiibistamist ja joonistamist, et nendele passid saada. Tean, et saab olema kahju, hetkel tõeliselt raske otsustada keda jätta või müüa. Tean, et miskit peab otsustama, kuna ei plaani veel koju töölt jääma. Siis peab tegema raskeid valikuid.  

Amanda ja Kelluka varsast ma ei räägi üldse, sest oma olemuselt on nad nunnukad, tähelepanu nõudvad, oskavad lugupidada maiustest.  

Anete on tänavu aasta mitmetel võistlustel osalenud ja saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Olgugi, et viimased võistlemisest Raikküla ja Kuusikul kohti ei toonud. Siiski hobusele erinevate platsidel kogemused antud. Ja ikka jälle treilerI trenn on väga oluline.

Pokkerile on tulemas hamba arst, seletamatu lahkumine, millega olen võidelnud juba mitu kuud. Söötasid vahetanud ei ikka mingit tulemust. 

Jätkuvalt tegutseme ja vaatame milline talv on tulemas.