Yessas, kus aeg on lennanud.  Ja olen unustanud blogi pidamise sootuks. Mainin vaikselt, et tõmbasin vaikselt oma tegemistes tagasi. Vaja on endale ka puhkust. 

Mainin seda, et hetkel tõesti ühtegi hobust ega muid lojuseid juurde ei võta. Saage inimesed ükskord aru, et igaüks vastutab oma koorma eest ise. Suht kummaline suhtumine on vahel mõnedel. Kui viimane kord jutuks oli, et püüan vähendada, kui palju saab. Sõltub ju inimeste tahte ja makse jõust. Mitte nii, et lendan kellelgile selga, et kuule osta ära. Kui kellegile midagi pähe panna sunduslikult, siis kas see pole mingi lisakohustuse peale surumine. 

Kahju, et inimesed ei mõista ja praegusel ajal eriti. Mind ei huvita hetkel mitte mingisugune heategevus. Võin tunduda viimase lausega egoist, aga mõelda iga päev hobustele, et enda elu ja elamine kannatab ei ole inimväärne. Tuleb vahel olla kriitiline ning mõelda enesele. Mis kõige huvitavam, ega eriti küla peale kipugi. Eelistan koduselt elada.

Ega ei tea, milline talv on tulemas, kuidas söödaga välja tuleme. Kõiksugused küsimused keerlemas peas. Muidugi muretsemise taha ei tohi murduda ja peab endalegi aega leidma. Nii ongi, et hetkel elan vaikselt, paranen avarii tagajärgedest. 

Mis juhtus, mu autole sõideti otsa, kui viimase olin teepeenrale parkinud, et minna võtma pagasiruumist võtit ja helkurvesti, aga selle otsimise ajal sain korraliku paugu mis lennutas meetri jagu autost eemale maandumisega seljale. Esimene asi mis kohe tunda andis oli põlv (arvan ise, et haake konksult sain paugu). Laupäeval andis juba tunda nina, mis ei lubanud isegi sõrme puudutust. Mida veel, kolmapäevast lisandus närvivalu ristluu piirkonnas...kiirabi saadeti õnnetusepaigale, kus üks töötajatest mainiski, et hetkel kohe ei anna tunda, aga hiljem lööb välja igasuguseid probleeme. Ja nüüd siis ma vindun ja ületan ennast. Täielik mõistatus avarii osas. Õnneks kiirus millega otsa sõideti polnud suur, aga ikkagi. Kõiki asju ei avalikusta ega peagi.