Täna lõpuks vihm. Tegelen tubases toimkonnas. Täiendades oma varusid. Aurutan suveõuntest ja alõõtsa kombinatsioonist mahla. Ühtlasi sai vaadatud eelmise talveks kogutud varud üle. Tundub, et jätkub. Teen veel värsket moosi aga maitsetega, eelistatud on õunamoos ingveri ja kaneeliga. Täiendavalt saab lisa teha alõõtsa kompotti ja moosi. 

Nii nagu mina ikka heinavarumise tööde järel pole kunagi rahul kogusega. Jään alati kahtlema kas tulen talvel ikka välja.  Lihtsalt eelistan, et mul peab olema raiskamise jagu ka...

Tänavu aasta sündinud varsad on eriti armsad. Kõik olid oodatud ja tundub, et sündinud on ka piisav arv. 

Anne-Mai varss on värvi muutnud, niivõrd kauni ilmelise tänu hakatisena ning üli sõbraliku iseloomuga tõmbab palju tähelepanu. Üllatuseks, et kõhu all olev valge laik üha enam silma torkavaks osutub. Iga hetk on oodata kiibistamist ja joonistamist, et nendele passid saada. Tean, et saab olema kahju, hetkel tõeliselt raske otsustada keda jätta või müüa. Tean, et miskit peab otsustama, kuna ei plaani veel koju töölt jääma. Siis peab tegema raskeid valikuid.  

Amanda ja Kelluka varsast ma ei räägi üldse, sest oma olemuselt on nad nunnukad, tähelepanu nõudvad, oskavad lugupidada maiustest.  

Anete on tänavu aasta mitmetel võistlustel osalenud ja saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Olgugi, et viimased võistlemisest Raikküla ja Kuusikul kohti ei toonud. Siiski hobusele erinevate platsidel kogemused antud. Ja ikka jälle treilerI trenn on väga oluline.

Pokkerile on tulemas hamba arst, seletamatu lahkumine, millega olen võidelnud juba mitu kuud. Söötasid vahetanud ei ikka mingit tulemust. 

Jätkuvalt tegutseme ja vaatame milline talv on tulemas.