Viimaste päevade lumesadu on tekitanud paraja koguse muda. Maapind sula ja siis veel pooleldi vihmaga. Siinne ilma elu pole hetkel maal kiita. Aprill alustas inimkonnale tõelise ilma aprilli naljaga, lund, vihma, tormi jne. Õnneks on veel nendel hobustel tekid seljas kellel olid ka varem. 

Muidugi algas ju meie ootusärev kuu. Vähemalt neljal märal on oodata varssumisi. Varssumised on oodatud. Ja ise oleme väga põnevil.

Vahepeal jamasime taas naabrimehe ponidega, kes lihtsalt kas söögi või teab inimese vähese tegeluse pärast otsivad meie tähelepanu. Naabri poni sälud kiibistamata ja passideta. Eelmine aasta pakkusin abi, et kui kiibistamiseks läheb, oleksin vetile abiks. Ja muidugi hakkas üks ohkimine, et varsad kardavad ja ta ei suuda neid siseruumidesse tuua. Lõin käega, minu jaoks on tüütu kuulata, kui keegi räägib laisa inimese juttu. Kui ma eksi, siis märtsi alguses mainisin naabrimehele, et oleks aeg hakata aedu korda tegema. Kuna märtsikuu varahommikused külmad võimaldasid mul suusatamas käia, siis ühel hommikul ma naabri loomakopli ka suusatasin. Selle tõttu märkasin, et ühel küljel üldse puudus kopli tara. Kuna pean alati olema delikaatselt diplomaatiline, kuna tema käest saab kogu aeg sõimata. Kui mind ennast ja lastest kodus polnud, siis naabriponid olid meie tiinete märade koplisse pugenud. Sain taas sõimata, et ühes kohas alumine traat maas. Olen tüdinud sellise naabriga suhtlemast. Kuulasin ära ja lõpuks ei võtnud enam ühtegi kõnet temalt vastu. Õnneks sain poja kätte, kes siis lõpuks koju jõudis ja aitas põgenikust huligaan ponid kätte saada. Paha kui lastakse õige aeg käest ära. Ja hiljem võtab rohkem aega nende ümber koolitamine. Pidev taga ajamine ei ole kellegile eriti meelepärane. Üks poni varss eelmise aasta sügisel pimedal (tegu musta värvi loomaga) hüppas paaril korral pimedast metsast autole teele ette. Ehmatas ikka korralikult, õnn et kiirus oli väike ja seega pidurdus teekond lühike otsasõidu vältimiseks.

Eks meil on ka olnud metsikuid hobuseid, aga kõigiga on tegeldud lõpuks ja saavutatud see tase, et inimesega saab suurepärase koostöö lõpuks. 

Toodi ühe tuttava inimese poolt üks koer (bordercollie ja sheltie ristand). Guugeldasin ehk siis vaatasin mida leiab inimese kohta avalikult. Ei miskit meeleolu rõõmustavat, siis tuli suhtlus tuttavaga üks ühine tuttav Saaremaalt lihaveise kasvataja, ja  nelipühikoguduse pastor. Kes hoiatas, et peaksin olema ettevaatlik. Ja siis tekkis uudishimu, kui keegi mulle miskit midagi sellist ütleb. Nojah selgus, et ajakirjaniku taustaga, paberiteta pereteraapiat läbi viiv inimene reklaamib ikka kõvasti enda tegemisi. Kuid selle põhjal tegin oma järelduse. 

Olen jamanud selle metsateemaga, kui palju vaadatakse seadustest mööda ja kui palju on võimalik läbi valetamise omandiõigust kirjalikult muuta. Olles siis külastanud kinnistu registrit ja mis silma torkas. Siia ma ei jaga mis mulle avanes. 

Lumi sulab ja saame taas metsaradadele kappama. Suur igatsus sellise vabaduse järele on ammu olnud. Eelmise nädala vahetusel sai Fryci ja Pokkeriga käidud Kueprjanovi retkel. Võtsime asja piisvalt rahulikult. Retke alguses selgus, et marsruudi algust natuke muudetud. Kuna rippsild pole eriti hobuse sõbralikuks ületamiseks. Pidime ületama paisu. Nojah Fryc oli valmis kahele jalale tõusma, et mitte piiretega ja kõvemast betoonist rajatud pinnale astumast. Mul ei jäänud muud üle, kui maha tulla  ja talutada kohisevast tammist üle. Imestasin hobuste hirmu üle, aga pärast seda kulges mõnusas traavis. Kuni saime siis teiste matkalistega lõpuks kokku. 

Mulle meeldis paarilise jutukas olemus, igas kontrollpunktis said hobused puhata ja nautida tähelepanu. Siis seda teekonda saatis terve päev üüratult mõnus päike. Ja paar km enne finishit oli meil veel katse jalakäijate tunnel raudtee all.  Väike hirm esimesel pilgul, kuid Pokker on valmis minu käe kõrval  tulest, veest ja igasugusest uuest esemesest läbi minema. Sain midagi uut ja igakord kui ma käin Fryci ja Pokkeriga tegeledes lähendab suhtumises paljugi. Tundub, et Herta ära saatmine karjast avaldas talvisel ajal mingit mõju Pokkerile. Olid nad siiski suured sõbrad, aga Hertal muud enam peas polnud, kui aedu lõhkuda. See selleks...

Igal nädalavahetusl on meil mingi üritus või külastab meie talu, et suhelda hobustega. 

Kõige oodatum kuu on meil aprill, ootame hobubeebisid. 

Kuidas möödub puhkus, nii palju kui võimalik siis suusatades ja kui palju tahtmist platsil trennitades. Eelmine nädal oli koolivaheaeg, tundub, et coroona möllab sajaga ikka hulgim rabab inimhingi jalust. Trenni lastel on tekkinud treeningutes pause pidevalt.

Mitmed kokkupuuted kaudselt on olnud, kuid siiani ise veel jäänud pole. See pole uhkustamiseks, olen vastuvõtlik haigustele olnud varasematel aegadel ja coroona ühekorra isegi läbi põetud. 

Sai veetud siis suuremasse koplisse ühe rulli silo ja teine rull heina. Siis eile õhtul ei suudetud otsustada, kummast rullist söömist jätkata. 

Täna hommikune pilt järgmine, suurem punt Pokker, Fryc, Laoumurella, Anne-Mai silo haukamas, käisin väheke nendega urisemas. Raiskavad sigudikud, pool söödast maha pudenenud. Heinarulli toetas oma kauni ja ümara kanniga Tassa. Käisin temagi udarat katsumas, kahtlane. Vahel on tahtmine sellele lihtlabasele kontrollile käega lüüa. Võta kinni, kas on tiine või mitte. Aprill näitab. 

 On varasematel aegadel neid tähelepanekuid, mõne hobuse puhul pole arusaadav kas on poegimas või mitte. Ma pole siiani seda ultraheli tellinud, muidu on võimalik kohale kutsuda. Kuid siis peab mul endal ka olema meeles, et sellega pidevalt tegeleda. 

Muidugi muret valmistab üüratult tõusnud küttehind. Nüüd mõtlen igat sõitu kaalutleva otsusega. 

Hobused pole midagi põrutavat korraldanud, pärast Herta ära saatmist pole ka aedasid keegi lõhkunud. Talvisel ajal on see töö eriti veel sügava lume korral raskendatud. Ja kui veel tööl käia paralleelselt.

 Seda kuud on raske alustada. Nagu teada on, et paljude pilgud on pööratud UK riigile, aga jah paljude asjadega  ei saa ise neid aidata, vaid nende kaudu kes selleks omavad ressursse kui ka vahendeid. 

Kahju on jah. Eks neid küsimusi peas on kerkinud ning mõtlikuks ja samas palved kõrgemale poole, et selline hull saatus meid ei taba.  

See selleks, kevad hakkab täiel rinnal sisse sõitma. On tehtud plaanid, milliseid hobuseid uuesti paaritada. Anne-Mai on kummaline, ei jäänudki tiineks. Akustika ei jäänud tiineks, Tassat veel ei tea, aga paksuke on. Amandast ei saa aru. 

Vaatan osadele hobustele vaja teha nüüd ussitõrje, plaanin Lembsule sori rakmed hankida. Eelistan sori rakenditega tulevikus rakendada väiksemaid hobuseid-ponisid. 

Mäx saavutas eelmise nädalavahetusel Valga näitusel tõu parima tiitli ja esi koha. 

Hommikust rahvas!

Tegusat ja toimekat pühapäeva. See nädal mil oli mul kuus vaba päeva lendas ikka nii kiirelt mööda. Tegutsesin majas oli vaja koristada sellised kohad, kuhu oli tekkinud hobuvarustust. Ja oli vaja tagasi viia sinna kuhu tegelikult on varustuse ruum rajatud. 

Eelmisel nädalavahetusel sai siis metsamatka proovitud, kuid jah. Ei kibele hetkel sinna. Hobused vajusid kõhust saadik lumme. Ja tegin kõigest 30 minutilise. Pole mõtet kõikuda nagu liiguks kaamelitega kõrbes. Nii palju on meite kandis lund. 

Nädala sisse jagus sööda vedu, traktori uputamine lumme... Sadas ju lörtsi vihma segust ollust taevast alla vaat, et iga päev. 

Koertega sai palju tegeldud. Mõnus üldisemas pildis. 

 Heia rahvas!

Viimasel ajal juba kummitas, et pean siia miskit kribama. Viimase nädalavahetuse lume sadu röövis kõik mu vabad päevad. Lume kühveldamiseks, see selleks, sai transatud tütre hobune mõneks ajaks trenni tegemise mõttes teise talli. Muidugi, plaan number 1. 1.02. kukkus varahommikul läbi (kell 4.30), kuna tütar pidi pärast kolme tunnist hobuse peale laadimist tööle naasma. Mina jälle rehateenuse praktikale Kohilasse. See eest kolmapäeval minu lasteaia hobutunni tööpäeva alustasime tütre hobuse peale laadimist kella 14. ja peale lõpuks saime 16.45. Ja saime oma jõududega hakkama. Lõpuks lihtsalt väsis ära, jalutas ise sisse. Lembs üllatas kolmapäeval täiega, võtsin kaasa sadulaga, siis plaanisin ta pealtvaatajana kaasa. Katiga tegin põhilise töö lastele. Alguses Lembs oli väga ärevil, aga lõpuks rahunes, kui nägi, et Kati ( on tema ema) on rahulik ja ei närvitse ja tiirutame tema läheduses. Selline taktika tekitab hobustes suuremat koostööd inimesega, kui ta näeb oma tulevast töö tegemist teise hobuse kõrval. Lembs üllatas niivõrd juba sellega, et lasteaeda minekul eelistas minu kõrval ja minu sammuga liikuda. Mis valmistas mulle üllatuse ja mõnusa minemise tunde. Sellised väikesed sammud teevad head meelt.

 Lembs pole ammu enam meie talu hobune. Toodi ta välja õppele. Me ei kiirusta ühegi sammuga. Teeme rahulikult ja nii nagu meil aega on. Kiirustamine hobuse välja õpetamisel pole hea tegevus.  

Viimase nädala vahetuse võtsin taas endale kvaliteet aja, oma lemmik kohas Soomaal Sunnyga. Igate pidi mõnus aeg tegeleda teise aktiivse koeraga individuaalselt. Muidugi alati mõtlen koju jäänud koerale Nordicule. Kuid tema transport eeldab kindlalt puuris, sest ta ei kannata sõitmist ja pole jälle pikka aega autosse võtnud.

Kuna Mäx viibis Kaunases rahvusvahelisel koerte näitusel, kust ta jõudis pühapäeva õhtul tagasi lõplikult teise kohaga. Kuna ta alles veel noor, siis võitjaks osutus üle aasta vana koer. See selleks, eks meil vaja veel seda rahunemist õppida, sest see pubeka ea kärsitus vemmeldab hinges. Kuid lootus, sellisest tulesädemest vahva koer omas elemendis on tore. Eks töö on järjepidev. Pubeka iga ei lase kontrolli koera üle vähendada. Hiljem on nii, et koer kontrollib inimest.

On ka negatiivset jama, üks hetkel lõputu lugu, kuid mina jään selle juurde, tegin oma loobumis otsuse, pidev aedade lõhkumine ei olnud mulle enam meelepärane. Olen teinud kindlalt oma osa kõik ära, sai proovitud kõik variandid ära. Isegi neljakordsest aiast roniti välja, see nagu juba hobuse üleolek. Sai seitse päeva teist sees hoitud eraldatuna karjast, mis tema tegi pärast karjamaale karja hulka lastuna. Kolm päeva järjest lõhkus kopli puruks. Ja see oligi mõõdupuuks. Kui siiani seisavad hobused kõik koplites kenasti. Mul pole eelmiste vanemate hobustega probleeme olnud siis Herta oli esimene kes kopli lõhkuja tiitli sellises eas napsas. Elanud on mul kõik vanemad hobused  kõrge vanuseni vastavalt kuidas elupäevi on antud. Ja Herta ei tahtnud seda mida inimene dikteeris. 

Vaatab mis edasi saab. Mis puutub Herta loosse, ei ole ma selle teemaga rahul mitte üks gramm. Olen lausa näinud juba häirivaid unenägusid. Kuid vaatamata kõigele jamale, suudan olukorras tegeleda enda asjadega. Teised loomad pole süüdi, kui üks karjas muudab oma käitumist kardinaalselt. 

Elu pöörasus.

 Enam ei jõua ära imestada ja minestada, mis toimub. Hinna tõusud, kütusel, toidul, üüber tõusu sooritab elektri hind. Ulmelisi arveid on saanud Eesti tuntumad staarid. Loen pidevalt pealkirju artiklitel, sest enamus artikleid on tehtud tasulisteks, et neid saaks interneti vahendusel lugeda on täiesti võimatu isegi läbi pangalingi neid endale tellida.

Ei oska selles maailmas kohe enam mitte ohata ega õhata. 

Selja probleem selleks korraks seljatatud. Kuigi pean jätkuvalt ettevaatlik olema. Enne jõule töö juures kukkumine polnud kergete killast. Kohati oli tunne, et tegu lüli paigast nihkumisega, eks enda keha kuulamine ning pidev venitus kõhu  ja selili asenditest aitasid kaasa selja probleemide leevendusele. 

Mis asi on enese tervendus?  

Kui me kuulame keha, mida ta hetkel soovib. Kas see valu tahab, et me tegeleks mõistuse piirides või anname kehale füüsilise puhkuse. 

Saavutus seegi, et läbi valu sai esimest korda Lembitu ette pandud, kuid mainin võidukas oli mu päev. Mäx oli siiski viimaseks piisaks Lempsu karikasse, kusjuures visates jala üle aisa ja veel galoppi kihutada suutis natuke maad, siis jäädes äkk pidurdusega seisma.

On ka häid uudiseid, meil on kevadel oodata hobuste tittesid. Muidugi suurim igatsus oleks saada Kellukalt varssa, kas ta toob ei tea keegi hetkel, kogu aeg selline suur tünn...

Vaatame loodame, et elu ikka hullemaks ei pööra, saab elu jätkuda samas vormis.