Heia rahvas!

Viimasel ajal juba kummitas, et pean siia miskit kribama. Viimase nädalavahetuse lume sadu röövis kõik mu vabad päevad. Lume kühveldamiseks, see selleks, sai transatud tütre hobune mõneks ajaks trenni tegemise mõttes teise talli. Muidugi, plaan number 1. 1.02. kukkus varahommikul läbi (kell 4.30), kuna tütar pidi pärast kolme tunnist hobuse peale laadimist tööle naasma. Mina jälle rehateenuse praktikale Kohilasse. See eest kolmapäeval minu lasteaia hobutunni tööpäeva alustasime tütre hobuse peale laadimist kella 14. ja peale lõpuks saime 16.45. Ja saime oma jõududega hakkama. Lõpuks lihtsalt väsis ära, jalutas ise sisse. Lembs üllatas kolmapäeval täiega, võtsin kaasa sadulaga, siis plaanisin ta pealtvaatajana kaasa. Katiga tegin põhilise töö lastele. Alguses Lembs oli väga ärevil, aga lõpuks rahunes, kui nägi, et Kati ( on tema ema) on rahulik ja ei närvitse ja tiirutame tema läheduses. Selline taktika tekitab hobustes suuremat koostööd inimesega, kui ta näeb oma tulevast töö tegemist teise hobuse kõrval. Lembs üllatas niivõrd juba sellega, et lasteaeda minekul eelistas minu kõrval ja minu sammuga liikuda. Mis valmistas mulle üllatuse ja mõnusa minemise tunde. Sellised väikesed sammud teevad head meelt.

 Lembs pole ammu enam meie talu hobune. Toodi ta välja õppele. Me ei kiirusta ühegi sammuga. Teeme rahulikult ja nii nagu meil aega on. Kiirustamine hobuse välja õpetamisel pole hea tegevus.  

Viimase nädala vahetuse võtsin taas endale kvaliteet aja, oma lemmik kohas Soomaal Sunnyga. Igate pidi mõnus aeg tegeleda teise aktiivse koeraga individuaalselt. Muidugi alati mõtlen koju jäänud koerale Nordicule. Kuid tema transport eeldab kindlalt puuris, sest ta ei kannata sõitmist ja pole jälle pikka aega autosse võtnud.

Kuna Mäx viibis Kaunases rahvusvahelisel koerte näitusel, kust ta jõudis pühapäeva õhtul tagasi lõplikult teise kohaga. Kuna ta alles veel noor, siis võitjaks osutus üle aasta vana koer. See selleks, eks meil vaja veel seda rahunemist õppida, sest see pubeka ea kärsitus vemmeldab hinges. Kuid lootus, sellisest tulesädemest vahva koer omas elemendis on tore. Eks töö on järjepidev. Pubeka iga ei lase kontrolli koera üle vähendada. Hiljem on nii, et koer kontrollib inimest.

On ka negatiivset jama, üks hetkel lõputu lugu, kuid mina jään selle juurde, tegin oma loobumis otsuse, pidev aedade lõhkumine ei olnud mulle enam meelepärane. Olen teinud kindlalt oma osa kõik ära, sai proovitud kõik variandid ära. Isegi neljakordsest aiast roniti välja, see nagu juba hobuse üleolek. Sai seitse päeva teist sees hoitud eraldatuna karjast, mis tema tegi pärast karjamaale karja hulka lastuna. Kolm päeva järjest lõhkus kopli puruks. Ja see oligi mõõdupuuks. Kui siiani seisavad hobused kõik koplites kenasti. Mul pole eelmiste vanemate hobustega probleeme olnud siis Herta oli esimene kes kopli lõhkuja tiitli sellises eas napsas. Elanud on mul kõik vanemad hobused  kõrge vanuseni vastavalt kuidas elupäevi on antud. Ja Herta ei tahtnud seda mida inimene dikteeris. 

Vaatab mis edasi saab. Mis puutub Herta loosse, ei ole ma selle teemaga rahul mitte üks gramm. Olen lausa näinud juba häirivaid unenägusid. Kuid vaatamata kõigele jamale, suudan olukorras tegeleda enda asjadega. Teised loomad pole süüdi, kui üks karjas muudab oma käitumist kardinaalselt.