Lumi sulab ja saame taas metsaradadele kappama. Suur igatsus sellise vabaduse järele on ammu olnud. Eelmise nädala vahetusel sai Fryci ja Pokkeriga käidud Kueprjanovi retkel. Võtsime asja piisvalt rahulikult. Retke alguses selgus, et marsruudi algust natuke muudetud. Kuna rippsild pole eriti hobuse sõbralikuks ületamiseks. Pidime ületama paisu. Nojah Fryc oli valmis kahele jalale tõusma, et mitte piiretega ja kõvemast betoonist rajatud pinnale astumast. Mul ei jäänud muud üle, kui maha tulla  ja talutada kohisevast tammist üle. Imestasin hobuste hirmu üle, aga pärast seda kulges mõnusas traavis. Kuni saime siis teiste matkalistega lõpuks kokku. 

Mulle meeldis paarilise jutukas olemus, igas kontrollpunktis said hobused puhata ja nautida tähelepanu. Siis seda teekonda saatis terve päev üüratult mõnus päike. Ja paar km enne finishit oli meil veel katse jalakäijate tunnel raudtee all.  Väike hirm esimesel pilgul, kuid Pokker on valmis minu käe kõrval  tulest, veest ja igasugusest uuest esemesest läbi minema. Sain midagi uut ja igakord kui ma käin Fryci ja Pokkeriga tegeledes lähendab suhtumises paljugi. Tundub, et Herta ära saatmine karjast avaldas talvisel ajal mingit mõju Pokkerile. Olid nad siiski suured sõbrad, aga Hertal muud enam peas polnud, kui aedu lõhkuda. See selleks...

Igal nädalavahetusl on meil mingi üritus või külastab meie talu, et suhelda hobustega. 

Kõige oodatum kuu on meil aprill, ootame hobubeebisid.