Viimaste päevade lumesadu on tekitanud paraja koguse muda. Maapind sula ja siis veel pooleldi vihmaga. Siinne ilma elu pole hetkel maal kiita. Aprill alustas inimkonnale tõelise ilma aprilli naljaga, lund, vihma, tormi jne. Õnneks on veel nendel hobustel tekid seljas kellel olid ka varem. 

Muidugi algas ju meie ootusärev kuu. Vähemalt neljal märal on oodata varssumisi. Varssumised on oodatud. Ja ise oleme väga põnevil.

Vahepeal jamasime taas naabrimehe ponidega, kes lihtsalt kas söögi või teab inimese vähese tegeluse pärast otsivad meie tähelepanu. Naabri poni sälud kiibistamata ja passideta. Eelmine aasta pakkusin abi, et kui kiibistamiseks läheb, oleksin vetile abiks. Ja muidugi hakkas üks ohkimine, et varsad kardavad ja ta ei suuda neid siseruumidesse tuua. Lõin käega, minu jaoks on tüütu kuulata, kui keegi räägib laisa inimese juttu. Kui ma eksi, siis märtsi alguses mainisin naabrimehele, et oleks aeg hakata aedu korda tegema. Kuna märtsikuu varahommikused külmad võimaldasid mul suusatamas käia, siis ühel hommikul ma naabri loomakopli ka suusatasin. Selle tõttu märkasin, et ühel küljel üldse puudus kopli tara. Kuna pean alati olema delikaatselt diplomaatiline, kuna tema käest saab kogu aeg sõimata. Kui mind ennast ja lastest kodus polnud, siis naabriponid olid meie tiinete märade koplisse pugenud. Sain taas sõimata, et ühes kohas alumine traat maas. Olen tüdinud sellise naabriga suhtlemast. Kuulasin ära ja lõpuks ei võtnud enam ühtegi kõnet temalt vastu. Õnneks sain poja kätte, kes siis lõpuks koju jõudis ja aitas põgenikust huligaan ponid kätte saada. Paha kui lastakse õige aeg käest ära. Ja hiljem võtab rohkem aega nende ümber koolitamine. Pidev taga ajamine ei ole kellegile eriti meelepärane. Üks poni varss eelmise aasta sügisel pimedal (tegu musta värvi loomaga) hüppas paaril korral pimedast metsast autole teele ette. Ehmatas ikka korralikult, õnn et kiirus oli väike ja seega pidurdus teekond lühike otsasõidu vältimiseks.

Eks meil on ka olnud metsikuid hobuseid, aga kõigiga on tegeldud lõpuks ja saavutatud see tase, et inimesega saab suurepärase koostöö lõpuks. 

Toodi ühe tuttava inimese poolt üks koer (bordercollie ja sheltie ristand). Guugeldasin ehk siis vaatasin mida leiab inimese kohta avalikult. Ei miskit meeleolu rõõmustavat, siis tuli suhtlus tuttavaga üks ühine tuttav Saaremaalt lihaveise kasvataja, ja  nelipühikoguduse pastor. Kes hoiatas, et peaksin olema ettevaatlik. Ja siis tekkis uudishimu, kui keegi mulle miskit midagi sellist ütleb. Nojah selgus, et ajakirjaniku taustaga, paberiteta pereteraapiat läbi viiv inimene reklaamib ikka kõvasti enda tegemisi. Kuid selle põhjal tegin oma järelduse. 

Olen jamanud selle metsateemaga, kui palju vaadatakse seadustest mööda ja kui palju on võimalik läbi valetamise omandiõigust kirjalikult muuta. Olles siis külastanud kinnistu registrit ja mis silma torkas. Siia ma ei jaga mis mulle avanes.